menüü

75 aastat male suursündmusest Pärnus – Paul Kerese veenev turniirivõit

Minu isa Oskar Kuningas oli suur malesõber. Mitmesugustel põhjustel tal endal eriti palju turniiridel mängida ei õnnestunud, kuid vaatamas käis ta malevõistlusi elu lõpuni alati. Ma olin väike tüdruk, kui ta mind endaga kaasa võttis. Nii oli see ka 1947.a. suvel, kui käisime koos jälgimas malelahinguid Pärnus „Endla“ teatris. Õigemini malet jälgis küll isa, mina kippusin tõenäoliselt mere äärde. Olin kümneaastane. Käike ma tundsin, aga vaevalt küll partiidest ja suurmeistrite mõttekäikudest aru sain. Ei tajunud muidugi ka, et näen esimest korda Eesti rahva suurt iidolit Paul Kerest. Tagantjärele olen isale tänulik, sest suurmeistrite nimed kinnistusid mu mälus, sai alguse minu kestev huvi mitte ainult malemängu, vaid ka maleajaloo vastu.

Kui käesoleva aasta talvel sattusin oma malearhiivis juhuslikult sirvima selle 75 aastat tagasi toimunud turniiri bülletääne, mõistsin lõplikult, kuhu isa mind kaasa võtnud oli. Nüüd saan aru (või arvan end aru saavat) suurmeistrite partiidest, nüüd tean nende edasist elukäiku. Turniiril oli tolleaegse kombe kohaselt kõlav nimetus: NSVL parimate maletajate turniir Pärnus. Seda see ju oligi. Paul Keres oli sel aastal tulnud NSV Liidu tšempioniks. Pärnus tegid kaasa Leningradis toimunud tšempionaadi kaheksa esimest. Tõsi, ei Leningradis ega Pärnus ei mänginud Mihhail Botvinnik, kuid muidu olid kohal võiks öelda mitte ainult, et NSV Liidu parimad, vaid ka malemaailma parimate hulka kuulujad.

Turniiri jälgiti elava huviga. Tuletan meelde aastat 1947. Eesti jaoks oli saabunud mingi kergendus. Oldi küll vene võimu all, kuid sõda oli ikkagi juba mitu aastat tagasi lõppenud. Mäletan täiskasvanute jutuajamisi, et ega meil kolhoose ei tehta, see ei sobi eesti talupoegadele. Kuid 1949.a. tuli märtsiküüditamine. Kes loomavagunites Siberisse sõidust pääses, pidi ikka kolhoosi astuma. Lastel (ka minul) tuli koorilaulutunnis laulda laulu Hans Leberechti totra romaani „Valgus Koordis“ põhjal tehtud samanimelisest filmist: „Õnn tuli meie õuele. Au kolhoosikorrale!“

Kui male juurde tagasi tulla, siis ka males oli 1947. aasta Paul Keresele väga lootusrikas. Maailmamales oli ju interregnum. Maailmameister Aleksander Alehhin oli sõja ajal surnud. FIDE oli aastaks 1948 määranud järjestikku kahes linnas Haagis ja Moskvas toimuva turniiri selgitamaks uut maailma parimat maletajat. Paul Keres kuulus selle osavõtjate hulka mitte ainult kui kunagine AVRO turniiri võitja, vaid eelkõige kui NSV Liidu tšempion. Oli vaja võistlusi. Paul Keres ise on kirjutanud: „Pärast tšempionaati asusin organiseerima Pärnu treeningturniiri. Tööd oli palju, kuid turniir sai lõpuks teoks.“ Tõepoolest, meie suurmeister oli kõigele lisaks ka hea organisaator, mida tõestasid ka sajandi teisel poolel toimunud Tallinna rahvusvahelised turniirid. Needki poleks ju ima Paul Kerese abita teoks saanud.

 

Pärnu 1947.a. suveturniiri bülletään.

Milline õnn, et selle turniiri kohta anti 12 numbrit bülletääni. Sirvin aukartusega neid koltunuks tõmbunud lehekülgi. Filoloogina näen, kui korrektsed need on keeleliselt, kuigi teha tuleb bülletääne ju kiirustades. Arvan, et suuresti on see tänu maletajast keelemehele Johannes Türnile, kuid mitte ainult. Bülletään ilmus nii eesti kui vene keeles ja seda levitati Moskvas, Leningradis ja mujalgi. Sissejuhatusest loen: „Venekeelset malebülletääni toimetas selleks kohale sõitnud „Sovetski Sport“ maleosakonna toimetaja D. Ginsburg. Kaastoimetajaks oli suurmeister Grigori Löwenfisch. Eestikeelse bülletääni kolleegiumi juhiks oli maletaja Richard Pruun, peamise tõlketöö tegi Joh. Türn. Erialast korrektuuri mõlema väljaande juures tegi Feliks Villard. NSVL tšempion Paul Keres leidis vaatamata pingelistele võistluspäevadele siiski aega osa võtta toimetuse kolleegiumi koosolekuist ja anda omapoolset asjatundlikku abi tegeliku kaastööga.“

Turniiril osalesid, nagu bülletäänis loosimise järel kirja pandud: 1. suurmeister Igor Boleslavski, 2. Moskva meister Vladimir Simagin, 3. suurmeister Vassili Smõslov, 4. suurmeister Salo Flohr, 5. suurmeister Andrei Lilienthal, 6. 1. kategooria maletaja Jüri Randviir, 7. teeneline meistersportlane Vladimir Makogonov, 8. Eesti NSV 1946.a. tšempion Raul Renter, 9. suurmeister Aleksander Kotov, 10. Leningradi tšempion Aleksander Toluš, 11. meister David Bronstein, 12. meister Genrikh Kasparjan, 13. NSVL tšempion Paul Keres, 14. suurmeister Igor Bondarevski.

Kui praeguste teadmistega seda nimekirja vaadata, siis torkab silma, et David Bronstein vaid tagasihoidlikku meistri nimetust kannab. Kuid ta oli tolle aja mõistes veel noor maletaja – 24-aastane (unustage ära, et tänapäeval 8-aastastele maailmameistrivõistlusi korraldatakse ja kui 14-aastaselt pole nooruk suurmeistriks saanud, siis tal male kõrgustesse asja pole). Bronstein pani endast aga juba kõnelema. Ta oli kord võitnud Botvinnikut ja sellel Pärnu turniiril oli ta ainus, kes suudab võita Paul Kerest. Tema hiilgeajad on aga kaugel ees, kui ta jõuab MM-matšini Mihhail Botvinnikuga ja on seal juba peaaegu võitmas. Küll vaid peaaegu. Osavõtjate hulgas Pärnus on tulevane maailmameister Vassili Smõslov. Need kaks meest – Bronstein ja Smõslov – ületavad oma hilisemate tulemuste poolest Paul Kerest. 1947. aastal seda veel loomulikult ei teata. Ei teata midagi igavese teise staatusest. Siis tundub ta esimesena.

Mida enam süvenen koltunud bülletäänide uurimisse, seda enam tunnetan ajastu hõngu. Iga bülletääni esiküljel ülal paremal on tollal igale ajakirjandusväljaandele kohustuslik loosung: Kõigi maade proletaarlased ühinege! Esinumbri avalehel on pilt hümni (NSV Liidu?) kuulavatest püsti seisvatest osavõtjatest. Nende selja taga „Endla“ teatri laval on Jossif Stalini pilt. Maletajatega ühes rivis seisab avamisele tulnud Eestimaa tollal tähtsaim mees – Eesti NSV Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm.

Samal avalehel avaldatud tervituse stiil turniirist osavõtjaile paistab nüüd lugedes leebelt öeldes kummaline: „Tähelepanu, mida osutatakse turniirile mitte ainult maletajate, vaid kogu nõukogude ühiskonna poolt, kohustab osavõtjaid maksimaalsele loomingulisele tegevusele. Meie maa maletajad ootavad juhtivailt maletajailt täisväärtuslikku, pingelist ja huvitavat võitlust ning partiisid, mis edendaksid maleteooria arengut ja nõukogude malekunsti edasist tõusu.“

Ja bülletääni teises numbris üleskutse maletajaile: „Ülesanne on mitte rahulduda saavutatuga, vaid töötada visalt ja püsivalt, jõuda veel suurema malelise meisterlikkuseni, nõukogude malespordi edasistele hiilgavaile saavutusile.“ Ei puudu ka lause: „Bülletäänide ja neile järgnenud brošüüri väljaandmine oli võimalik ainult nõukogulikes tingimustes.“

Sellise stiiliga harjuti. Nii ülepaisutatult kirjutati kõigest, mitte ainult malest. Kuid elu läks omamoodi edasi. Ja mul on heameel, et kohustuslikud read ära trükitud, on bülletääni numbrid valdavalt ja sisuliselt malele pühendatud. Turniiri ajal ilmus 8 numbrit, seejärel veel 4 numbrit, mis koondati brošüüri. Ilmusid kõik mängitud partiid, suur osa nendest osavõtjate endi kommentaaridega. On hämmastav, et suurmeistrid, sealhulgas Paul Keres, on soostunud kohe turniiri ajal partiisid kommenteerima ja vooru ülevaateid kirjutama. Kereselt pärineb 8. vooru ülevaade. Samal ajal tuli ju järgmiseks kohtumiseks valmistuda. Ja ikka peame meeles pidama, et arvutit sel ajal abiks ei olnud. Toimetuses tuli aga materjalid kohe ka tõlkida.

Bülletääne elavdasid Romulus Tituse sõbralikud šaržid.

Kaheksandast numbrist võime lugeda: „Pingelisel ja konkurentsitihedal suurturniiril heidelnud osavõtjad puhkavad veel mõni päev kaunis kuurordilinnas Pärnus, ühtlasi analüüsides peetud võistlusi ja tehes ülevaateid – kokkuvõtteid.“ Ja olidki viimastes numbrites sisukad kirjutised toimunut suurmeistritelt Salo Flohrilt, Aleksander Kotovilt ja Grigori Löwenfischilt. Ka mahukas paljude partiinäidetega artikkel Paul Kereselt „Avanguteoreetilisi märkmeid.“

Huvitav on bülletäänides lugeda ka lühiportreid osavõtjatest. Autoriteks tol ajal noored Jüri Randviir (20) ja Valter Heuer (19), kellest hiljem said ju tuntud kirjamehed, aga ka Raul Renter.

Mis puutub malesse, siis ega Renteril ja Randviirul sellel turniiril kerge polnud. Vastased olid liiga tugevat masti. Kogemused muidugi saadi ja rõõm, et selliste maletajatega üldse võimalus mängida oli. Veel aastakümneid hiljem meenutas Jüri Randviir mitmeid kordi, et tal partiis Keresega oleks lõppmängus olnud päästev kuningakäik, mis võimaldanuks teha viigi. Küllap on paljudel maletajatel mõni partii, mida mäletatakse läbi elu: oh, oleks ma siis õige käigu teinud! Oleks… Kahjuks ei pannud ta sellest rääkides seisu lauale ja ma ise ei oska partiid vaadates ära arvata, millal just kuningas tuli ühele teisele väljale tõsta.

Paul Keres alustas turniiri tugevalt, võit järgnes võidule. See võimaldas lõpuks, kui ilmselt nii organiseerimistööst kui ka turniiri pingest tekkinud väsimus end tunda andma hakkas, ka ainult viikidega esikoht kindlustada.

Pärnu 1947.a. suveturniiri lõpptabel.

Pool aastat varem oli esikaheksa NSV Liidu meistrivõistlustel näinud välja nii: 1.Keres 14 (19st); 2.Boleslavski 13; 3.Bondarevski 12; 4.Smõslov 12; 5.Toluš 11,5; 6.Bronstein 11; 7.Lilienthal 10,5; 8.Flohr 10,5. Näeme, et samad mehed Kerese selja taga reastuvad nendel kahel turniiril mõnevõrra erinevalt, kuid Keres oli ikkagi ees, mis andis lootust tulevikuks.

Võistlust kokkuvõtvalt kirjutas Keres: „NSVL parimate maletajate turniiri korraldamine on minu arvates end õigustanud. Suurmeistreil oli võimalus kohtuda võistlusel, mis polnud valik- ega kvalifikatsiooniturniir. See leidis väljenduse võistluse iseloomus. Osavõtjad oma suures enamuses mängisid julgemalt ja huvitavamalt ning andsid rea sisukaid partiisid.“

Nagu öeldud, aitas Keres igati kaasa bülletääni valmimisele, kommenteerides peaaegu kõik oma partiid. Ka oma kaotuspartiile Bronsteiniga on ta ise kommentaarid lisanud. Tahtsin huvi pärast vaadata, millised selle turniiri partiid on Keres pannud kogumikku „Valitud partiid“, aga selgus et siiski mitte ühtegi. Küll on seal partiisid sama aasta NSV Liidu meistrivõistlustelt, aga nendele järgnevad kohe 1948.a. Haag-Moskva heitlused.

Valisin siis siia ise Pärnu turniirilt Kerese võidu Kotovi üle, mis oli üllatavalt lühike. Turniiril teiseks tulnud suurmeister tegi oma viimase eksliku käiguga partii võitmise liigagi lihtsaks, kuid ta oli ka kogu partii vältel jäänud surve alla. Kommentaarid Paul Kereselt, kelle malemõttekäike on huvitav jälgida.

Paul Keres – Aleksander Kotov

Sitsiilia kaitse

1.e4 c5 2.Re2 See käik pole kindlasti mitte tugevam kui tavaline 2.Rf3, kuid sisaldab mõningal määral „mürki“ ja sunnib musta mängima ettevaatlikult. 2. … d6 3.g3 b5 Kuigi seda käiku ei saa lugeda veel veaks, tuleb seda siiski pidada äärmiselt ebasoovitavaks, sest varase liputiiva nõrgestamise tõttu jääb must nüüd arengus tuntavalt maha. Parem oli siin tavaline 3. … Rc6 jne. 4.Og2 Ob7 5.d4 c:d4 6.R:d4 a6 7.0-0 Rf6 8.Ve1 Ld7? Must pidi siin edasise ajakaotuse asemel jätkama 8. … e5 9.Rf5 g6 10.Re3 Oe7 ühes 0-0 jne., kuigi valge omab ka sel juhul punkti d5 valitsemise ja musta kuningatiiva nõrkuse kust ta ei pääse kuni partii lõpuni. 9.a4! Mustal pole siin nähtavasti midagi paremat kui tekstilöömine, sest variant 9. … e5 10.Rf5 g6 11.Re3 on siin tuntavalt ebasoodsam kui eelmisel käigul. 9. … b:a4 10.V:a4. Võib-olla oli siin kahivariant 10.Rc3 e6 11.Og5 Rbd7 12.Rd5! e:d5 13.e:d5+ Kd8 14.Va3 jne. õige tee seisu probleemide lahendamiseks, sest tekkinud seisus on valgel kahitud viguri eest ülitugev rünnak. Tekstikäik on rahulikum, kuid võimaldab mustale ka kergemat kaitset. 10. … Rbd7 11.Od2. Ka siin oli kahing 11.Rc3 e6 12.Rd5! jne. veel väga tugev. 11. … Rc5 12.Vc4 e5! 13.Rf5. Huvitavaid teravusi andis siin jätk 13.b4 e:d4 14.b:c5 d:c5 15.e5 jne., millele must vastab nähtavasti paremini 15. … Rd5 16.e6 0-0-0 jne. On väga raske ütelda, kas valge rünnak kaalub selles seisus üles kahitud etturi ja vankri õnnetu seisu. Tekstikäiguga säilitab valge samuti positsioonilise surve. 13. … Ld7 14.Oh3. Võimalik oli ka etturikahing 14.Ob4, näiteks: 14. … Rf:e4 15.O:c5 R:c5 16.O:b7 R:b7 17.Lf3 ühes Rc3, või ka 14. … Rc:e4 15.Oh3 Ld8 16.Rc3 jne., mõlemal juhul tugeva rünnakuseisuga. Kõikide nende variantide uurimiseks kasutas valge niivõrd palju aega, et tal jäi järgneva 26 käigu jaoks üle ainult pool tundi mõtlemisaega. 14. … Re6 15.Oa5 g6! 16.Re3 Vc8 17.Rc3. Pärast 17.Rd5 järgneb 17. … R:d5 18.V:c8+ L:c8 19.e:d5 Lc5 jne. ja must päästab viguri. 17. … V:c4 18.R:c4 Lc6 19.b3 Rc5?? Valge on ikka veel säilitanud väikese arenguparemuse ja omab nõrkuse tõttu d-liinil ebameeldiva surve musta positsioonile. Tekstikäik aga on jäme viga, mis kaotab lipu. Halb on mustale ka 19. … Oe7 vastuse 20.O:e6 f:e6 21.Ob4 tõttu etturivõiduga, sest pärast 21. … 0-0 22.Vd8 järgneb ebameeldiv üllatus 23.Rd5! jne., kuid vastase ajapuudust arvestades pakkus siin parimaid praktilisi võimalusi jätk 19. … Rd4. Valge võib seejärel luua peadpööritavaid teravusi käiguga 20.Rd5 R:d5 21.L:d4! Rf4 22.R:e5! R:h3+ 23.Kg2 jne., või ka 20. … R:e4 21.L:d4! L:d5 22.Lb6 Oe7 23.V:e4! jne., mis aga ajapuuduses oleks olnud vaevalt arvestatavad. Ülaltoodud variandid on väga huvitavad ja nende lähem analüüs pakub kindlasti igale malehuvilisele suurepärast naudingut.

 

20.R:e5. Must alistus, sest pärast 20. … d:e5 järgneb matt d8 ja muidu pole musta lipul taganemisvälja.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Erik Terk!

 

Erik Terk.   Foto Merike Rõtova.

Erik, paar aastat tagasi üllatasid sa Eesti maleringkondi vägeva raamatuga „Mehed teisel pool malelauda“, alapeakirjas selgituseks: Paul Kerese konkurendid ja kolleegid. Maletajana sind ei teatud, vähemalt mitte nooremate põlvkondade mängijate hulgas. Nooruses olid vist ikka selle mänguga tegelenud.

Nooruses jah, aga siis tuli mu malega tegelemisse enam kui 40-aastane vahe. Kui mitte arvestada kergeid partiisid mõne vana sõbraga.

Kuidas sa lapsepõlves male juurde jõudsid, kellelt õpetust said?

Algul kodus, isa ja ema omavahel mängisid, siis tulid koolisisesed võistlused. Kusagilt kuulsin, see võis olla vast 1964. aastal, et tulevad Tallinna koolidevahelised võistlused, kus on ka nooremate klasside arvestus. Võtsin mõned oma koolivennad kaasa ja läksime tolleaegsele Lastestaadionile, kus Jüri Randviir seda turniiri korraldas ja ütlesime, et tahame ka mängida. Randviir küsis, kes te sellised olete. Mina teatasin, et oleme võistkond Pelgulinna „Jõud“. Olime Tallinna 46. keskkooli (praegu Pelgulinna gümnaasium) poisid. Randviir kergitas kulmu ja ütles, et „Jõud“ on ikka maasportlaste ühing. Aga hea huumorimeelega inimesena meid ta siis selle nime all kirja pani. Seda ei kontrollinud, kas me käike üldse tunneme. Ei mäleta, kas teistel koolidel ka nii uhked nimed olid. Ma neil võistlustel ikka natuke punkte sain, nii et mingi aeg pärast seda hakkasin trennis käima. Oma kooli võistkonnaga tulime isegi Tallinna meistriks nooremas vanusegrupis, kuni kaheksanda klassi konkurentsis, see oli aga juba hiljem.

Kes sulle algõpetust andis?

Algul Iivo Nei, siis pikemalt Lembit Vahesaar. Noorte maleringide tegevus oli sel ajal kuidagi stiihiline või korraldati seda mitmel korral ringi. Kord oli malering Pioneeride palee juures. See oli muide väga uhke maja, endine Konstantin Pätsi „Centumi“ klubi hoone, kunagine mööbel veel alles sees. Mingeid suuremaid võistlusi peale oma maleringi siseste ei mäleta. Korra käisime Tartus mängimas. Küll aga mäletan hästi vaatamas käidud Tallinnas toimunud tippvõistlusi, kus Keres kaasa tegi, sellega seotud emotsioone: 1964.a. NSV Liidu võistkondlike meistrivõistluste poolfinaal ja 1965.a. individuaalsete meistrivõistluste finaal. Elasin saalis kaasa, kui Keres poolfinaalis partii Talile kaotas, aga finaalis avavoorus ilusa kombinatsiooniga Kortšnoid võitis.

Tõsisemalt hakkasin malega tegelema ja võistlustel osalema pärast seda, kui 1966.a. sügisel Tallinna Malekool avati. See oli Eesti maleelus äärmiselt oluline sündmus, mida ilma Kerese autoriteedita ja tema 50. sünnipäeva tähistamiseta muidugi poleks toimunud. Malekool hakkas tööle vanalinnas, Pühavaimu kiriku kõrval asunud hoones. Akendest oli vaade kiriku hoovi. Malekooli esimestel meistrivõistlustel 1967.a., mis peeti šveitsi süsteemis, õnnestus mul jagada 2.-4. kohta, seda endast aasta-paar vanemate konkurentide hulgas. Selle põhjal arvati mind malekooli tugevamasse treeninggruppi, mida juhendas algul Iivo Nei, hiljem Paul Keres.

Ohhoo, Sinu treeneriks on olnud Paul Keres! Millisena teda mäletad?

Sõbralikuna, aga napisõnalisena. Analüüsitavate partiide kohta ta mingeid pikki sõnalisi seletusi anda ei armastanud, rohkem tegi nuppe liigutades asja selgeks. Kui meist näiteks mõni usinam võttis jutu üles, et Ribli, tol ajal esile kerkima hakanud noor Ungari suurmeister, pakub selles avanguvariandis mängida nii või nii, siis võis Keres vastata: „Ribli on kõva poiss jah.“ Aga seejärel näidata oma vastukäikudega, et ega see Ribli nii kõva poiss polegi.

Kuidas üldse juhtus, et Keres meie gruppi treenima hakkas. Tal polnud ju eriti võimalik regulaarset treeningutööd teha. Oli ta ju sel ajal veel ise tippmaletaja, mängis tihti rahvusvahelistel turniiridel ja kindlasti polnud meie koolipoiste punt mingi nii kõva seltskond, et maailma klassiga maletajat ja supervõimetega analüütikut endale treeneriks saada. Vist tegelik põhjus, millest hakati avalikult rääkima alles paarkümmend aastat hiljem, oli see, et Keresel oli pahandusi KGB liinis ja välismaale mängima teda mõnda aega ei lastud. Sel ajal oli väga tuliselt päevakorras NSV Liidu vägede invasioon Tšehhoslovakkiasse ja nn Praha kevade maha surumine. Keres oli aga Tšehhoslovakkias pärast üht maleturniiri kohtunud tšehhide tippmaletaja ja tuntud maleteoreetiku Ludek Pachmaniga, kellest oli saanud äge nõukogude vastane. Pachmani ja mitme tema mõttekaaslasega toimunud kohtumist tšehhide omaaegse jooksukuulsuse Emil Zatopeki korteris oli aga lindistanud salapolitsei. Keresele tuli „halvas seltskonnas“ viibimise eest korralik pahandus. Keresele ootamatult tekkinud vaba aja kasutas ära Tallinna Malekooli direktor Iivo Nei, kes värbas suurmeistri treeneritööle. Mis ühele õnnetus, see teisele, pean silmas meie koolipoiste seltskonda, õnn. Kui Keres sai jälle välismaal käia, asendas teda Harry Pohla.

Keresega kord nädalas toimunud treeningtunnid koosnesid kaht liiki analüütilisest tegevusest. Esiteks mõne väga keerulise maailma tippmaletajate partii analüüs. Käik käigult, ülidetailselt. Teiseks analüüsisime koos Keresega meie partiisid, mis me ise välja valisime. Minu mälu järgi oli selle vist natuke üle aasta kestnud treeningperioodi vältel analüüsi objektiks vaid kolm partiid. Kõige kauem kulus aega Sousse`i tsoonidevahelisel turniiril mängitud Fischeri ja Steini partiile. Ühe treeningu jooksul võisime edasi jõuda vaid kolme käigu võrra, kusjuures läbivaadatud haruvariandid olid küllalt pikad. Siis ütles Keres, et me vaataks kodus, mis me edasi välja pakume, nädala pärast läheme edasi. Fischer – Steini lõppmängu jõudnud pika partii analüüs võttis kuid ja kuid. Aga see, mis lõpuks välja tuli, oli vähemalt arvutieelse ajastu kriteeriumidest lähtudes peaaegu lõplik tõde. Meie osa keeruliste mustrite lahtimuukimisel, kulisside taha jäänu väljakaevamisel oli muidugi minimaalne. Eks lahtimuukija oli ikka Keres, aga ta tegi seda niipalju kui võimalik meie käike oponeerides ja meie pakutud plaane ümber lükates.

Tagantjärele võib muidugi kahetseda, et meie, treenitavate tase tollal kõrgem polnud, oleksime taolisest treeningust enam saanud. Enamik meist, enda kohta julgen seda kindlasti öelda, ei suutnud mingist momendist alates sellise kõrgpilotaažiga, mis meie kodus mõeldud variantidest kaunis ruttu eemaldus, enam kaasa minna ja vaatas masendunult, kuidas enda ja kaaslaste pakutud variandid üksteise järel põrmustati. Kerese lause, et hea küll, jätame analüüsi seekord järgmise nädalani pooleli, näidake oma partiisid – see lause kõlas nagu päästev koolikell. Oma partiide analüüs oli muidugi põnev ja hariv, suurmeistri abil said kiiresti selgeks nii enda kui vastase vead, alternatiivsed võimalused. Tõsi, pakkusime analüüsiks ikka oma võidetud partiisid, eks igaüks tahtis suurmeistri ees parem välja näha. Vast oleks kaotatud partiide analüüs õpetlikum olnud. Praegu on muidugi võimalik arvutiprogrammi abil mängitud partii kohe läbi vaadata, lihtsama analüüsi jaoks pole tippmaletajast abistajat vaja. Arvutieelsel ajal oli asi teisiti.

Eelnev jutt oli võib-olla liiga kitsalt maleline. Tegelikult oli ehk olulisem muu: tajuda, et niisuguse mastaabiga inimesi nõukogude ajal üldse olemas oli. Et oli võimalus temaga suhelda, ehkki see suhtlus jäi teatud teema piiridesse. Ei meenu, et keegi oleks meist pärast trenni Keresega laiematest elulistest probleemidest rääkinud, eks me olime sel ajal kaunis „jungad“ ka. Suhtlemises külm ta aga kindlasti ei olnud ja kuidagi pinges või krambis me end tema läheduses ei tundnud. Vahel võis ta ka väikest mõnusat nalja visata. Omaette meeldejäävad hetked olid need, kui ta mõnel korral koos Iivo Neiga ka lauatennise reketid kätte võttis, et proovida, milline poiste klass selles mängus on. Kerese füüsiline spordiala number üks oli muidugi suur tennis, aga ka lauatennises oli ta päris kõva käsi.

Mis siis edasi sai?

Nagu ma juba mainisin, läks meie grupp tasapisi üle Harry Pohla käe alla. Minu arvates see, kuidas Harry meid treenis, täiendas Kerese treeninguviisi väga hästi. Ka Harry õpetas meid konkreetsete partiide baasil, aga ta arutles pikalt ka erinevate mängustiilide ja malefilosoofiate üle. Analüüsisime temaga Capablanca ja Nimzowitschi partiisid. See, et ta valis oma stiililt kaks nii erineva stiiliga maletajat, oli väga õnnestunud mõte. Tekkis arusaam maleliste stiilide diapasooni laiusest. Võib ju küsida, mis siis sellest ikka praktilist kasu oli? Keskkooli lõpetamise ajaks on ju oma stiil juba välja kujunenud. Sa ei hakka enam mängima Capa või Nimzo stiilis, hea kui leiad mingid haakekohad. Aga mulle oli selline laiema arusaama tekkimine malestrateegiast ja -filosoofiast väga huvitav, leidsin sellest ka sügavamat mõtlemisainet.

1970.a. lõpetasin keskkooli. Natuke aega üritasin malega veel edasi tegeleda. Mul õnnestus võita „Kalevi“ noortevõistlused ja sain võimaluse, see oli juba tudengipõlve algul, mängida traditsioonilisel „Kalev“ - „Jõud“ kümne laua matšil „Kalevi“ teist noortelauda, esimest mängis Sergei Neff Aleksander Veingoldi vastu. See oli tol ajal päris populaarne matš, eelkõige selle tõttu, et mitmel aastal oli Hillar Kärner „Jõu“ esimesel laual Paul Keresele kõvasti vastu hakanud. Mina olin uhkust täis, et saan mängida oma iidoli, Paul Keresega ühes võistkonnas. Aga Keres seekord kahjuks ei mänginud. Esimese kursuse ajal veetsin päris palju aega malekooli treenerite toas, enamasti Harry seltskonnas, sain seal kuidagi omainimeseks. See oli Spasski – Fischeri matši aeg. Malehuvi oli üldse kõrgpunktis. Kõik suhtusid Spasskisse sümpaatia ja austusega, aga pöialt hoiti kogu südamest Fischerile. Ta lihtsalt pidi nõukogudelastelt tiitli ära võtma.

Järgnesid õpinguaastad Tallinna Polütehnilises Instituudis. Kas male jäi kõrvale?

Turniiridel mängimine alates teisest kursusest küll. Sattusin õppima TPI majandusteaduskonda tööstuse planeerimise erialale. Võib öelda, et sattusin, aga võib ka öelda et süüdi selles oli meie malekooli sõpruskonnast Helle Talas (hiljem Kivirüüt), kes juba õppis TPI majandusteaduskonnas. Ta tegi mulle keskkooli lõpetamise järel korraliku ristküsitluse, peaaegu et testi selle kohta, mis minusugusele sobida võiks ja jõudis järeldusele, et see eriala mulle klapib. Professor Raoul Üksvärav, kes oli stažeerinud aasta USAs, oli võtnud oma missiooniks õpetada Eestis välja kaasaegset juhtimisteooriat valdav seltskond, kelle abil panna käima USAga sarnane majandusjuhtide koolitamise ja konsulteerimise praktika. Ta oli loonud TPIs väga vinge kateedri, tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri. Mul sellele erialale astudes soovi mingiks ettevõtte direktoriks saada kindlasti ei olnud. Võlus pigem õpeprogrammi suunitlus, mida ka Helle mulle sobivaks oli pidanud. Kateedri õppejõud otsisid endale käealuseid juba nooremate kursuste tudengite hulgast, jäin neile kuidagi silma. Nende omavahelises arutelus, kellele ettepanek teha, oli saanud otsustavaks Madis Habakuke, kellest hiljem sai professor ja Estonian Business School`i looja, arvamus: „Pidavat malet mängima, ei tohiks seega loll olla.“ See, millega kateedri juures tegeldi, oli äärmiselt põnev ja haaras kaasa. Teise kursuse ajal tehti mulle vanemate, kateedri töödesse süvenenud tudengite poolt selgeks, et kui tahad organisatsiooni ja juhtimise asjadega tegelda, siis lõpeta see maleturniiride vahel jooksmine ära. Ja eks nii sai siis tehtudki.

Täiesti malest siiski lahti ei saanud. Olin TPI spordiklubis kirjas maletreenerina. Mingil ajal oli mul väike grupp tudengeid, keda õhtuti ühiselamus natuke treenida üritasin, aga põhitöö spordiklubis oli pigem organisatsiooniline. Viisin igal aastal läbi õppejõudude ja tudengite matši viiekümnel laual. Tallinna rahvusvaheliste turniiride ajal korraldasin osalejate simultaane TPIs (Bronstein, Taimanov jt). Demonstreerisin nendel turniiridel juba 1969.a. partiisid. See võimaldas ligipääsu põnevamatele maletajatele, et neid TPIsse mängima tulekuks ära rääkida. Korraldasin ka mõned sõprusmatšid: Tartu Ülikooliga (nendega saime hakkama) ja väga tugevate maletraditsioonidega Moskva Baumani nimelise Kõrgema Tehnikakooliga (nendele jäime küll alla). Üllatasime moskvalasi, kui sõitsime nendele külla võistkonnaga, kus üle poolte olid tüdrukud. Esimene küsimus mulle oli: kas teed nalja või? Asi oli aga naljast kaugel. Panime Leili Pärnpuu ja Heda Kruusiaugu mängima meeste laudadele ja Moskva noormeestel polnud nende vastu üldse kerge.

Võrreldes turniiridel mängimisega see kõik väga palju aega ei võtnud, aga tegi pika aja jooksul südame külge jäänud maleelust kõrvale jäämise järk-järgulisemaks ja vähem kurvaks. Baumani Tehnikakooliga mängimiskäimise ajal toimusid Moskvas NSV Liidu meistrivõistlused. Need olid viimased, kus tegi kaasa ka Paul Keres. Käisime õhtul pärast mänge oma võistkonnaga seda vaatamas. Keres võitis sel õhtul just hiljuti juunioride maailmameistriks tulnud Aleksandr Beljavskit, mis tegi meil tagasisõidul tuju muidugi väga heaks.

Kui tegin oma kandidaadiväitekirja, mis puudutas otsustamise, eriti strateegiliste otsuste ettevalmistamise meetodeid, siis oli mul kavas ka üks uuringuplokk, kus võrreldakse otsuste ettevalmistamisel, näiteks situatsiooni analüüsis, põhiprobleemi formuleerimisel, variantide hindamisel jne kasutatavaid treeningumeetodeid ettevõtete juhtide ja maletajate treenimisel. Panin isegi mingi algelise eksperimentide läbiviimise metoodika kokku ja käisin Tõnu Truusi käest uurimas, et kas saaks üht-teist tema õpilaste peal katsetada. Tõnu oli nõus, aga siis sain aru, et väitekiri kipub juba liiga mitmeharuliseks ja see idee jäi kõrvale. Äkki keegi teine teeb selle mõtte kunagi teoks.

Ja sinust sai majandusteadlane. Tahtsin sinuga rääkida ainult malest. Aga intervjuud ette valmistades ja erinevatest teatmeteostest sinu kohta lugedes, sain aru, et vaid malega piirdumine oleks vale. Lisan siia tähtsamad etapid sinu eluteelt. Lõpetasid 1974. aastal TPI majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal ja töötasid seejärel TPI tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedris teadurina. 1978-1992 olid Eesti Majandusjuhtide Instituudis juhtimiskonsultant ja projektijuht, 1989-1992 majandusministri asetäitja. Alates aastast 1992 Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi juht ning ajakirja The Baltic Rewiew peatoimetaja, Eesti Panga Nõukogu liige. Hiljem Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku uuringute professor.

Kõike ei jõua loetleda. Oluline on aga märkida, et 2006. a. tunnustati sind Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Nojah, võib tunduda nagu mitu elu. Esialgu tegelesin eelkõige ettevõtete organisatsiooni ja juhtimise problemaatikaga. 1980ndate teisel poolel hakkasid Eestis asjad ikka totaalselt liikuma ja tegevuse pearõhk tõusis paratamatult riigi tasandile. Suur osa minu põlvkonnakaaslastest, sõpradest, noortest majandusteadlastest, sotsioloogidest jt teistest taoliste erialade esindajatest läks kaasa Isemajandava Eesti projekti koostamisega, Rahvarinde tegemistega, Eesti majanduse ja ühiskonna nii-öelda uutele rööbastele keeramisega. Polnud siis minulgi pääsu ning organisatsiooni- ja juhtimisalane tagapõhi kulus sellel hullumeelsel perioodil tegutsemiseks marjaks ära. Hiljem, kui aeg jälle rahulikumaks läks, polnud ma ei ametnikutöö jätkamisest ega ka naha ja karvadega poliitikasse minekust huvitatud. Panin püsti Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi. See oli riigist sõltumatu instituut (inglise keeles private non-profit), leidsin sinna asjalikud inimesed ja püüdsin selle raames hakata läbi viima rakendusuuringuid ja konsulteerimistegevust. Viimasel ajal olen tegelenud eelkõige sellise valdkonnaga nagu geo-ökonoomilised nihked. Lühidalt öeldes, kuidas majandusstruktuurid on maailmas muutumas ja kuidas Eesti saaks neisse muutustesse mahtuda.

Nüüd olen emeriitprofessor, tudengitele enam ei loe, aga jätkan ülikoolis projektijuhina. Tegelikult on mu põhitöö kogu Tallinna Ülikoolis töötamise ajal olnud eelkõige erinevate uurimis- ja konsulteerimisprojektidega seotud. Aga eks neist oli tekkinud ka mingi materjal, mida kõlbas tudengitele koos aseministri ajast saadud kogemusega strateegia loengutel pruukida. Strateegia on muide väga universaalne mõiste, mis on olemas nii malemängus, majanduses, sõjanduses, poliitikas kui ka mujal, igaühes natuke eripäraselt. Sealjuures on ka igas valdkonnas võimalik leida erinevaid strateegia käsitlusi. Näiteks males oli Petrosjanil ja Botvinnikul fundamentaalselt erinev strateegia. Oma strateegialoengutes, mis olid küll valdavalt majanduskesksed, olen kasutanud ka üht-teist maleteooriast võetut kuni maleklassik Tartakoveri paradoksaalse väiteni, et taktika on teada, mida teha, kui midagi saab teha, strateegia aga on teada, mida teha, kui midagi ei saa teha. Petrosjan oleks sellele tõenäoliselt alla kirjutanud, aga kahtlen, kas Botvinnik seda teinud oleks.

Olen püüdnud tegeleda eelkõige selliste projektidega, mis on olulised Eesti kui terviku seisukohalt: Eesti põlevkivi kasutamine pikemaajalises perspektiivis, Eestile sobivate innovatsioonisüsteemide loomine, Eesti seostumine rahvusvaheliste kaugmerevedude marsruutidega ja Rail Baltic projekt.

Tundub kaunis erineva kraamina?

Eks ta ongi. Aga ega ma ei olegi ju mingi klassikaline ökonomist. Minu arvates pole ükski tõeline probleem mõistetav ega lahendatav kitsalt distsiplinaarse lähenemise raames. Pigem põimuvad majandus- ja sotsiaalküsimused, poliitika ja ökoloogia omavahel. Olin küllalt pikka aega Viini lähedal asuva Rahvusvahelise Rakenduslik Süsteeminstituudi nõukogu liige. Seal töötades harjus mõttega, et tegelike probleemide üksikute teadusdistsipliinide prismade kaudu vaatlemine, mis on kahjuks ka tänapäeval ülikoolides valdav käsitlusviis, sobib mingil määral, rõhutan, et vaid mingil määral, tudengite õpetamiseks, mitte tõsiseks tööks neile probleemidele lahenduste leidmisel.

Räägime nüüd ka sinu 2019. a. ilmunud teosest „Mehed teisel pool malelauda“, mis tunnistati aasta parimaks spordiraamatuks. Aasta parim – see on küll vähe öeldud. See peaaegu 800 lehekülge on väga kaalukas lisa Eesti maleajalukku Valter Heueri poolt kirjapandu kõrvale.

Valter Heuer oligi minu suur eeskuju. Tema peaaegu maagilisena mõjuvat stiili on aga võimatu jäljendada, nii et pidin raamatus kasutusele võtma mõnevõrra teistsuguse analüütilisema stiili ja oma nipid välja mõtlema. Milles ma püüdsin Heueriga lähedast liini ajada oli see, et kirjutasin mitte ainult maletajatest, vaid ka ajastust, kus nad elasid: sõjad, majanduskriisid, ideoloogilised tõmblused, mentaliteedi muutus ühiskonnas jm.

 

„Mehed teisel pool malelauda“

Kuidas tekkis mõte kirjutada see raamat?

Lühike vastus on, et vana arm ei roosteta. Omal ajal tellisin ja ostsin maleajakirju ja maleajalehti, isegi mõni jugoslaavlaste ja tšehhide oma sattus hulka. Paljudes neist oli ka maleajaloo rubriik. Venekeelseid maleraamatuid oli mul samuti päris palju kogunenud. Kui malega enam ei tegelenud, siis ega ma seda kirjandust ära ei visanud ega ära ei ärinud. Mingil momendil aastakümnete järel korterit korrastades selgus, et seda kõike on liiga palju. Hakkasin seda lappama, põnevamatest artiklitest tegin koopiad. Olulise tõuke raamatu mõtte poole andis aga see, kui kord juhuslikult internetis kolades sattusin suhteliselt uute malet käsitlevate andmemassiivide peale.

Internet?

Jah, neid hulgalisi materjale vaadates sain aru, et minu arusaamades Kerese aegsest tippmalest on suured augud, kuigi arvasin end „vanast rasvast“ küllalt teadvat. Näiteks polnud mul aimu, mis mees oli argentiinlaste täht Oscar Panno või Jugoslaavia maletaja Borislav Ivkov, kes oli Kerese vastaseks nn sajandi matšil NSV Liit – muu maailm. Rääkimata siitsamast Eestist pärit Paul Schmidtisr, kellega Keres oma karjääri algupoolel ikka kaunis hädas oli.

Ka Heueri lood olid keskendunud valdavalt Kerese ja Botvinniku vastasseisule, selle dramaatikale, muidugi ka Alehhinile. Värvikalt on Heuer kirjutanud Reshevskyst. Eredaid tähti oli Kerese ajal maletaevas aga hulgem. Neist paljude elukäik oli piisavalt põnev. Eesti lugeja jaoks polnud terviklikku kättesaadavat käsitlust isegi Kerese suurest konkurendist 30ndate aastate lõpul Reuben Fine`ist. Mitmete teiste esimese suurusjärgu tähtedega võrreldes olid käsitlused Smõslovist ja Petrosjanist, ka venekeelsed, suhteliselt verevaesed. Selgus, et internet on infot punni täis, kuigi killustatult ja laialipaisatult. Minu kui süsteemset mõtlemist oluliseks pidava inimese jaoks oli väga oluline ka see, et Chessmetricksi graafikute alusel oli võimalik küllalt hästi võrrelda tippmaletajate karjäärikõveraid, selle alusel sai pilti korrastada. Nii hakkasin algul lünki täitma enda jaoks. Aga nägin, et see on kaunis suur töö ja kui sellega juba tegelema hakata, siis võiks tulemus olla selline, mis ka teistele lugeda kõlbab. Pidasin aru sõprade ja tuttavatega: omaaegse trennikaaslasega Kerese grupist Jüri Sakkeusega, Tatjana Fominaga, Margus Söödiga. Öeldi, et kui suurt tööd ei karda, siis võiksid ette võtta küll. Aruteludes täpsustus raamatu formaat. Ajakirjanik ja finantskonsultant Aavo Kokk, kellel on päris suur kogemus raamatute väljaandmisel, võttis asjast tuld ja pakkus oma abi. Tema andis kindlust, et selline kombinatsioon – nii juturaamat inimeste elukäikudest kui ka teatmeteos – võiks töötada. Nii see töö käima läks.

Raamatusse oled maletaevast alla toonud 77 tähte, maailmameistritest kuni koduse Eesti nuputõstjateni. Ikka väga suur töö nende kõigi kohta materjali leida. Tegid seda kõike ju oma teadlasetöö kõrvalt.

Ega põhitöö arvelt aega eriti näpistada ei saanud. Aga õhtuti, nädalavahetustel ja suvel oli väga mõnus vahelduseks male hobiajaloolaseks olekut nautida. Eriti siis, kui midagi põnevat leiad.

Kuidas sa tagantjärgi tunned, kas kellestki olulisest jäi kirjutamata?

Suurmeistritest Polugajevski ja Suetin, eestlastest Etruk. Mingil hetkel hakkas tunduma, et raamat saab liiga mahukas. Mulle on ette heidetud, et partiinäiteid pole. Aga siis oleks raamat veel paksem olnud, niigi ligi 800 lehekülge. Pealegi on huvipakkuvad partiid nii raamatutest kui ka internetist hõlpsalt kätte saadavad. Minu raamatus on püütud anda vaid viiteid, milliseid partiisid ja mis põhjustel tasub huvilistel välja otsida.

Selle raamatu tarvis materjali leidmiseks on keelteoskust vaja.

Vene ja inglise keelega sain enamike autorite osas hakkama. Argentina, saksa ja rootsi maletajate osas oleks hätta jäänud, kui Google translation poleks aidanud. Selle tõlke kvaliteediga on nagu on, aga kui läbi mitme keele proovida ja natuke nuputada, siis saab lõpuks enam-vähem klaariks, mis seal originaalis öeldud oli.

Siin on vist õige koht esitada minu lemmikküsimus maletajatele: millised maleraamatud sulle endale on elus olulised olnud?

Paul Kerese „Valitud partiid“, mis ilmus 60ndate aastate alguses. Väga huvitav oli lugeda David Bronsteini koos filosoof G. Smoljaniga kirjutatud traktaati „Prekrasnõi i jarostnõi mir“ (kui ma ei eksi, siis on see vähemalt osaliselt eesti keelde tõlgitud). Avaldatud 1977. aastal, aga mulle tundub see hulga sügavam kui Garri Kasparovi lähedasse žanri liigituv palju hilisem oopus „Male kui elu mudel.“ Väga on kiidetud Bronsteini Zürichi tiitlipretendentide turniiri raamatut. Peab aga kahjuks ütlema, et seal esitatud paljud hinnangud konkreetsete võtmeseisude kohta ei kannata hästi tänapäeva arvutiprogrammidega testimist välja. Niipalju kui ma vaadanud olen, tunduvad Kerese „Valitud partiide“ analüüsides antud hinnangud ajakontrollile paremini vastu pidanud olevat. NN elulooraamatute sarjas on muidugi omaette pärl Genna Sosonko „Moii pokazanija“. Olen ka autoriga kokku saanud ja juttu ajanud. Äärmiselt sümpaatne inimene.

Sind on viimastel aastatel siiski ka malelaua taga nähtud, Urmas Randma korraldatud Pühajärve turniiril näiteks. Kas seda võib ka edaspidi ette tulla?

Vast ikka, kui mängutuju peale tuleb, kutsutakse ning sümpaatsete partnerite ja korraldajatega tegemist on. Ülikoolidevahelistel õppejõudude võistlustel Tartus olen päris regulaarselt käinud. Koroona tõttu olid need küll vahepeal pausil.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Au Ukrainale!

Miski ei kao ega teki,

vaid muudab kuju ja olekut.

Ka kurjus ei kao ega teki

ega kuuluta enda taastulekut.

Äkki ta lihtsalt on kohal

nii relva kui sõnaga – kõigega.

Laiutab maailma kohal

ja õiendab arveid õigega.

See on Leelo Tungla luuletuse algus, mille ta südamevaluga kirjutas, kui 24. veebruari varahommikul kurjus oli kohal nii relva kui sõnaga. Oli alanud Venemaa agressioon vaba maa vastu. Ja sellest päevast jälgime vahel lausa tund-tunnilt, kuidas Ukraina suudab vastu panna. Helistame kohale jäänud tuttavatele Ukrainasse ja isegi imestame, kui optimistlikud nad on. „Me võidame, mis ka ei juhtuks, kui palju ka aega ei läheks,“ kinnitavad nad.

Nii ütles ka Ukraina suurmeister Igor Kovalenko, keda meie maletajad tunnevad Urmas Randma korraldatud Pühajärve turniiridelt. Ta on Kiievis, kuna peab aitama vanemaid inimesi, kes sealt lahkuda ei saa. Tema kolm venda on läinud territoriaalkaitsesse. Ka temal on püss. Postitasin oma Facebooki lehel tema videoesinemise, mida siin kordan.

https://www.youtube.com/watch?v=z-KXaUGjzik

Ukraina suurmeister Igor Kovalenko. Arhiivifoto.

Urmas Randma, kes lisaks Pühajärve turniiridele korraldab nüüd ka malevõistlusi Saaremaal, tahab tänavu juunis järjekordsele turniirile Kuressaares kutsuda ka Igor Kovalenko. Kui tore oleks, kui sõda oleks Ukraina jaoks õnnelikult läbi, suurmeister tuleks kohale, saaksin temaga teha intervjuu. Esialgu on see vaid soovunelm. Praegu ei tea ju, mis toimub kolme päeva pärast, rääkimata siis kolmest kuust.

Tahan siia artiklisse koondada käimasoleva ränga sõja ja maletajatega seotud materjalid. Suur osa nendest on paljudel juba loetud, kuid see artikkel jääks nagu omamoodi ajastu koonddokumendiks, mis hiljem lugedes annaks pildi vastukajadest toimuvale sõja algusperioodil.

Loomulikult on vene agressioon leidnud vastukaja kogu maailmas. Maleteema on jõudnud isegi ajalehte The New York Times. Pikemas artiklis „Male distantseerub Venemaast“ võetakse kokku, mis on juhtunud maleelus pärast sõja algust. Eelkõige võeti Venemaalt ära õigus korraldada maleolümpia, mis oleks pidanud toimuma eeloleval suvel Moskvas. Kuid on muidki kõnekaid detaile. FIDE-t juhitakse juba aastaid Venemaalt, rahastatakse Vene riigifirmade rahaga. FIDE president on praegu Arkadi Dvorkovitš, endine Venemaa asepeaminister, kes justkui peaks olema Putini meelne. Aga ei, see kõik ei takistanud FIDE-t vastandumast sõjale, alustamast distsiplinaarmenetlust Putinit toetanud vene suurmeistri vastu. Ja nagu kirjutab The New York Times tegema neid otsuseid oma Venemaa kodukontoritest.

https://www.nytimes.com/2022/03/03/world/europe/chess-russia-ukraine-war.html?smtyp=cur&smid=

Kui juba juttu on Sergei Karjakinist, siis käimasolevast sõjast rääkides ei saa kahjuks mööda minna tema kirjast president Putinile. Tegemist on maailma ühe juhtivama suurmeistriga. 2016. aastal mängis ta üpris tasavägiselt maailmameistri matši Magnus Carlseniga, kaotades alles lisapartiidega. Pärit on ta Ukrainast, kust ta 2009.a. asus elama Venemaale. Ta on toetanud Putini kõiki ettevõtmisi, sealhulgas ka Krimmi annekteerimist. Ei viivitanud ta nüüdki oma suhtumise avaldamisega juba sõja esimestel päevadel:

„Lugupeetud Härra President Vladimir Vladimirovitš. Pöördun Teie poole sellel keerulisel ajal, kui meie maa eesotsas Teiega võitleb Donbassi ja Luganski rahuliku vene elanikkonna ohutu elu eest. Võitleb Ukraina demilitariseerimise ja denatsifitseerimise eest sealse valitseva režiimiga, mis on seadnud ohtu kogu Euroopa ja meie maa oma poliitiliste eesmärkide ja ambitsioonide nimel.

Ma jälgin tähelepanelikult läbiviidavat erioperatsiooni maal, kus möödus minu lapsepõlv, kus ma õppisin mängima malet ja kus seniajani elavad minu sugulased. Pikad kaheksa aastat ootasime me lootusrikkalt pääsu lõpututest tulistamistest ja inimohvritest, lõputust genotsiidist ikka veel tegutseva Kiievi režiimi poolt.

Väljendan Teile, meie juhile, täielikku toetust Venemaa, meie paljurahvuselise vene rahva huvide kaitsmisel, ohtude kõrvaldamisel ja rahu kehtestamisel!

Soovin kõigi Teie poolt meie vapra armee ees püstitatud ülesannete kiireimat täitmist.

Lugupidamisega Sergei Karjakin.“

See kiri tekitas malemaailmas põlgust kirja autori suhtes, kes sisuliselt toetab ja õhutab sõjategevust. Rahvusvahelistele turniiridele tal enam pääsu ei ole. „Suurim häbi malemaailmas. Sündinud ukrainlasena, nüüdseks muutunud vene prostituudiks…“ kirjutas saksa suurmeister Georg Meier Twitteris. Facebookis kirjutas kommentaariks maailma üks parimaid naismaletajaid ukrainlanna Anna Muzõtšuk: „Venelased tegutsege! Kui usute valeinfot, siis inimesed surevad.“

Ja on venelaste hulgas neid, kes tegutsevad. 44 Venemaa tuntud maletajat pöördusid avaliku kirjaga president Putini poole öeldes, et „meil on talumatult valus jälgida meie inimestega toimuvat katastroofi.“

Veel seisab kirjas: „Oleme vastu igasugusele sõjalisele tegevusele Ukraina territooriumil ja kutsume üles viivitamatule relvarahule ja konflikti rahumeelsele lahendamisele dialoogi ja diplomaatiliste läbirääkimiste teel. Oleme Venemaa eest mänginud nii individuaalturniiridel kui ka võistkondlikel võistlustel, mis on eriline au. Oleme kindlad, et male ja sport peaksid inimesi ühendama. Meie riik on andnud endast parima, et korraldada kõige keerulisemaid ja mainekamaid rahvusvahelisi üritusi isegi 2020.a. pandeemia haripunktis.

Male õpetab vastutama oma tegude eest, iga liigutus on tähendusrikas ja eksimus võib viia saatusliku olukorrani, kust tagasi enam ei saa. Nendel traagilistel päevadel mõtleme kõigile inimestele, kes on sattunud keset seda kohutavat konflikti. Jagame oma Ukraina kolleegide valu ja kutsume üles rahule. Ukraina malemeeskond on valitsev Euroopa meister võistkondlikus males ja sarnaselt meiega üks maailma tugevamaid võistkondi. Oleme mänginud nendega kümneid matše ja sadu partiisid. Meie jaoks on aus konkurents alati olnud poliitikast kõrgem ja ukrainlased jagavad seda tunnet. Palume teil säilitada vastastikuse austuse võimalus mõlema riigi meeskondade, mängijate ja inimeste vahel. Me toetame rahu. Lõpetage sõda!“

Pöördumisele on alla kirjutanud enamus Venemaa parematest mängijatest: esimesena hiljuti Magnus Carlseniga MM-tiitlimatši mänginud Jan Nepomnjaštši, tema järel naiste kiirmale maailmameister Aleksandra Kostenjuk, suurmeistrid Aleksandr Halifman, Daniil Dubov, Pjotr Svidler, Andrei Jessipenko, Valentina Gunina, Polina Šuvalova jt. Küll aga pole seda pöördumist toetanud eksmaailmameister Anatoli Karpov ja loomulikult pole sellel ka Sergei Karjakini allkirja.

 

Aleksandra Kostenjuk – kuvatõmmis Facebookist.

Aleksandra Kostenjuk kirjutab Facebook`is: „Praegu pole öelda enam midagi, sest see, mida tahaks öelda, on keelatud Vene Föderatsiooni presidendi ukaasiga 4. märtsist 2022.“ Teatavasti ähvardab Venemaal Ukrainas toimuva sõjaks nimetamise eest vangistus.

Belgradis viibiv vene suurmeister Aleksandr Grištšuk ütles sealsel pressikonverentsil: „Minu arvates on see, mis me Venemaal teeme, väga vale. See on minu jaoks äärmiselt valus ja ma loodan väga, et see lõpeb.“

Pühajärve turniiridelt meile hästi tuttav suurmeister Dana Reizniece-Ozola on juba aasta aega FIDE tegevdirektor. Ta tegutseb väga aktiivselt, organiseerides malelist tegevust maailma eri paikades. Ukrainas peetava sõja puhul on ta oma postitustes Venemaa agressiooni igati hukka mõistnud. Võib arvata, et ka temal oli oma osa, et FIDE Venemaa ja Valgevene suhtes jõulised otsused vastu võttis. Ta kirjutab:

„Sõda ei ole normaalne. Jõhkrad mõttelagedad agressorid kasutavad oma kurjemaid instinkte tsiviliseeritud maailma reeglite eiramiseks ja inimestelt elu võtmiseks. Nad leiavad endale alati õigustuse ja ei muuda meelt. Kui just muu maailm ja terve mõistus ei sunni neid seda muutma.“

Rahvusvahelisel naistepäeval organiseeris Dana internetis turniiri Ukraina naismaletajate toetuseks.

Ukraina naissuurmeistrid. Reklaamfoto.

Pildil näeme kolme maailma naiste male tippu kuuluvat Ukraina maletajat: õed Anna ja Maria Muzõtšuk ja Anna Ušenina. Eksmaailmameister Anna Ušenina on mänginud ka Urmas Randma korraldatud Saaremaa malefestivalil. Praeguse sõja alguses oli ta oma kodulinnas Harkivis. Teame ju, et just see linn on olnud venelaste suurte pommirünnakute tallermaa. Loodame, et Anna on suutnud õigel ajal varjuda ja kui õudused kord lõpevad, näeme teda jälle Eestis maletamas.

Protesti Vene invasiooni vastu väljendatakse mitmeti. Ka tänava nimede muutmisega. Mart Tarmak on postitanud pildi jalutuskäigult Vilniuses, kus Venemaa saatkond asub nüüd Ukraina kangelaste tänaval.

 

Ukraina kangelaste tänav Vilniuses. Foto Mart Tarmak.

Erinevalt FIDE-st tegutseb Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon aeglasemalt. Serverist eemaldati küll kohe vene ja valgevene lipud, lükati edasi mõne sel aastal algama pidanud võistluse tähtajad. Esialgu oli see kõik. Siis tuli teade, et ICCF on Punasele Ristile Ukraina toetuseks üle kandnud 2000 eurot. ICCFi Facebook`i lehel aga kirimaletajad pahandavad, miks ei võeta vastu konkreetsemaid otsuseid Venemaa ja Valgevene kirimaleliitude edasise tegevuse suhtes.

Mulle läks hinge Poola kirimaletaja Ryszard Probola postitus: „Kallid sõbrad, ma elan 20 km Ukraina piirist. Meie linna läbivad tuhanded inimesed (enamikus naised ja lapsed). Male jaoks pole mul enam mingit aega. Ma aitan neid, kes põgenevad. Ma näen hirmust nutvaid emasid ja terrori peegeldust nende laste silmades. Üks ema näitas mulle videot tema puruks pommitatud kodumajast. ICCF, ärka üles! See on sõda, mis toimub meie idanaabrite juures, süütud inimesed hukkuvad. ICCF, tee sedasama, mida teevad teised spordiorganisatsioonid.“

Olen siia kirja pannud üksikuid reaktsioone praegu Ukrainas toimuvale. Oleks tore, kui kommentaaridesse lisatakse neid veelgi.

Alustasin Leelo Tungla luuletuse tsiteerimisega. Lõpetan sama luuletuse lõpuridadega:

Ärevalt arvuti avad –

lootus ei taha veel kustuda…

Seda, et peagi on kevad,

isegi raske on uskuda.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Raamat Hastingsi maleturniiridest

Hastings on väike linnake Inglismaa lõunarannikul Londoni lähistel. Maletajatele kogu maailmas on see koht aga juba terve sajandi vältel tuntud kui omamoodi male­-Meka või ka kui male-Wimbledon. Seal aastavahetusel toimuv turniir on pikima kestvusega traditsiooniline maleturniir, kus aastakümnete jooksul on mänginud paljud tuntud malenimed. Kui saksa maleajakirjast Rochade lugesin, et ühe Dresdeni kirjastuse väljaandel on Hastingsi turniiridest raamat ilmunud, ei kõhelnud ma seda tellimast, mäletades, et ka Paul Keres on selle turniiri kolm korda võitnud.

 

Raamatu esikaane pilt.

100 Jahre Schachturniere in Hastings. Wie aus Träumen Traditionen wurden – 100 aastat maleturniire Hastingsis. Kuidas unistused traditsiooniks said. Raamatu autoriteks on kaks saksa ajakirjanikku Jürgen Brustkern ja Norbert Wallet, kes kolmesajale leheküljele on rikkaliku pildimaterjali kõrval mahutanud uskumatult palju nii Hastingsi turniiride kui võiks öelda, et maailma maleajaloo kohta üldse. Mõlemad on ka enne seda teost kirjutanud malest palju. Jürgen Brustkern on ka ise alates aastast 1977 viibinud turniiride ajal Hastingsis ja sealt artikleid saatnud.

Sakslastest autorid rõhutavad, et nad on oma teose kirjutanud täies austuses Inglismaa kui malemaa vastu. Seega, kui Hastingsi suurturniiride algust loetakse aastavahetusest 1920/1921, on selle eelloos puudutatud juba 19. sajandil Inglismaal toimunud rahvusvahelisi turniire. Neist esimene oli Londonis 1851.a., mille ajal Adolf Anderssen ja Lionel Kieseritzky oma nn surematu partii mängisid, mida seniajani maletreenerid kogu maailmas oma õpilastele malemängu kombinatsioonivõimalustest rääkides demonstreerivad.

Hastingsi turniiride alguseks võiks lugeda ka aastat 1895, kui selles suvituslinnas kohtusid omavahelises mõõduvõtmises kahe generatsiooni maailmanimed. Vanemat generatsiooni esindasid tollal Mihhail Tšigorin, Siegbert Tarrasch ja Wilhelm Steinitz. Noorematest astusid neile vastu 27-aastane Emanuel Lasker, kellele see oli esimene turniir maailmameistrina, 23-aastane Carl Schlecter Viinist ja 21-aastane tundmatu ameeriklane Harry Nelson Pillsbury. Tundmatu ameeriklane võitis üllatuslikult turniiri.

Hastingsi turniiride alguseks saab seda küll vaid tinglikult pidada. Võimsa turniiri jätkumine jäi esialgu vaid unistuseks, Möödus mitu aastakümmet ja terve Esimene maailmasõda, kui 1920 hakkasid turniirid Inglismaa lõunarannikul toimuma järjepidevalt igal aastavahetusel.

Esimesed kaks turniiri olid koosseisult tagasihoidlikud. Kuid juba kolmanda turniiri võitis Aleksander Alehhin ja sealt edasi näeb turniiride koosseisus üha enam maailma tippmaletajaid. Hastingsist kujunes rahvusvahelise maleeliidi kohtumispaik. Maailmameistritest on seal mänginud (küll mitte alati esimeseks tulnud) peale Alehhini veel Max Euwe, Jose Raul Capablanca, Mihhail Botvinnik, Vassili Smõslov, Mihhail Tal, Tigran Petrosjan, Boriss Spasski, Anatoli Karpov.

See raamat ei ole Hastingsi turniiride ülevaade, see on pilguheit nendele läbi aastasaja. On olnud halvemaid ja paremaid aegu. On esile tõstetud möödunud sajandi kolmekümnendate aastate turniire. Oluliseks kujunes Hastingsi maleaastavahetus Teisele maailmasõjale järgnenud külma sõja perioodil. See oli omamoodi kohtumisvõimalus Lääne ja Ida maletajatele. Nõukogude Liidust läänemaailmas toimuvatele turniiridele oli maletajatel raske pääseda. Kuid tugevamad Hastingsisse lubati. Lisaks maailmameistritele maletasid Hastingsis erinevatel aastarel Bronstein, Kortšnoi, ka Keres, naistest Nona Gaprindašvili. Loomulikult tõi nende osavõtt kohale ka muu maailma tugevamad. Nõukogude Liidu lagunemise järel pääsesid sealsed maletajad juba hulgani kõikvõimalikele turniiridele. Ja raskuspunkt Hastingsist kaldus eemale – praegused tippmaletajad eesotsas Magnus Carlseniga mängivad Wijk aan Zees Hollandis, suurturniiridel Hispaanias, Saksamaal ja mujal. Hastingsi turniirid on jäänud kõrvalisemaks. Raamatus viimane kajastamist leidnud Hastingsist organiseeritud turniir mängiti koroona tõttu koguni interneti teel (online 15 minutise ajakontrolliga kiirmale) aastavahetusel 2020/2021. Kuid autorid on veendunud: Inglismaa on niivõrd traditsioone austav maa, et Hastingsi turniiride uus kõrgperiood võib veel ees olla.

Mind huvitas ka naiste osavõtt. Enne Teist maailmasõda osales seal vaid Vera Menchik – Inglismaale abiellunud tšehhitar, kes 1944.a. sakslaste pommirünnaku ajal Londonis hukkus. Eriti hästi tal Hastingsis ei läinud, kuid autorid on temast kirjutanud ikkagi lugupidavalt, nimetades teda malekuningannaks, mida ta enne sõda maailma tollal tugevaima naismaletajana ka oli. Paremini käis maleliselt seal Nona Gaprindašvili käsi tema maailmameistriks oleku aegadel.

 

Nona Gaprindašvili ja Paul Keres. Hastings 1954/1955. Foto Hastingsi Klubi arhiivist.

Seni ainsa naisena on Hastingsi turniiri võitnud Judit Polgar. See oli aastavahetusel 1992/1993. Tema puhul ei säästa autorid kiidusõnu. Nad leiavad, et teised võivad küll maailmameistrid olla, aga Judit Polgar on läbi aegade maailma parim naismaletaja. Ta oli oma parematel aegadel ainus naine, keda ka tippsuurmeistrid maleliselt kartsid.

Suure huviga lugesin sellest raamatust lühikirjutisi Hastingsi turniiri kangelastest, nagu nad nimetavad eri turniiride võitjaid. Selliseid portreid kirjasõnas on 40. Teadlikult on pikemalt peatumata jäetud maailmameistritel, kuna autorite arvates on nendest niigi palju kirjutatud ja räägitud. Ainsa erandina on ruumi pühendatud Mihhail Talile. Autoreid huvitas nn teine rida – need, kes maailmameistriteks ei saanud, kuid kes olid sellele tiitlile lähenemas. Näiteks Salo Flohr, Reuben Fine, Andor Lilienthal, Fridrik Olafsson, muidugi David Bronstein ja Viktor Kortšnoi. Saksa autorid ei jäta tähelepanuta saksa suurmeistreid Wolfgang Unzickeri ja Wolfgang Uhlmanni. Eraldi tunnustust väärivad möödunud sajandi teisel poolel malemaailmas tuntuks saanud inglise suurmeistrid Tony Miles, John Nunn ja eriti Nigel Short.

Loomulikult huvitas mind, mida kirjutatakse Paul Keresest aastal 2021, kui meie suurmeistri surmast on möödunud juba peaaegu pool sajandit. Õigemini, milliseid aspekte temast kui maletajast, temast kui inimesest rõhutatakse. Kolmel korral aastavahetustel 1954/1955, 1957/1958 ja 1964/1965 tuli ta võitjaks. Raamatu üldmahtu arvestades on talle küllalt palju ruumi pühendatud – viis lehekülge. Pealkirjastatud on see Malbe rüütel – Paul Keres. Ja alustatud kohe küsimusega, kas maletajal peab tingimata killer-instinkt (tapjainstinkt) olema, et maailmameistriks tulla. Otsest vastust sellele küsimusele siiski ei söandata anda. Küll aga leiab rõhutamist Paul Kerese viisakus, heasoovlikkus, elegants, mis ta seal alati pealtvaatajate lemmikuks muutis. Oma esimese turniiri Hastingsis võitis ta oma sünnipäeval 7. jaanuaril, mis puhul korraldajad tema auks õhtul selle tähistamise korraldasid.

Meie suurmeistrit on autorid nimetanud Paul Teiseks. Paul Esimeseks peab malemaailm teatavasti Paul Morphyt. Lühieluloo kõrval leiavad märkimist tema tähtsamad turniirivõidud AVRO turniirist kuni viimase vahetult enne surma turniirini Kanadas Vancouveris. Leitakse ka, et Paul Kerese Valitud partiid 1931-1958 on üks paremaid keskmängu käsitlevaid raamatuid, mis iial kirjutatud.

Vaadeldav raamat Hastingsi turniiridest sisaldab võib-olla vähem malepartiisid, kui võiks eeldada. Eks saja aasta jooksul toimunud ka palju. Valiku tegemine küllap raske. Ilmselt ei tahetud ka mahtu üle paisutada. Aga Paul Kereselt on ikkagi kaks partiid. Mõlemad mängitud aastavahetusel 1954/1955. Need on võidud Ungari suurmeistri Laszlo Szabo ja inglase, rahvusvahelise meistri C.H.O. Alexanderi üle. Esimesel on raamatu autorite kommentaarid, teises on kasutatud Paul Kerese analüüse tema valitud partiide kogumikust. Kui Kerese partii Aleksanderi vastu lõppes, puhkes saalis maruline aplaus, mida peakohtunik Robert Wade vaevaga rahustada suutis. Jälgigem siis seda partiid Paul Kerese enda kommentaaridega.

Paul Keres – Conel Hugh O`Donel Alexander

Vene avang

1.e4 e5 2.Rf3 Rf6 3.R:e5 d6 4.Rf3 R:e4 5.d4 d5 6.Od3 Oe7 7.0-0 Rc6 8.Ve1 Og4 9.c3 Rf6 10.Og5 Ld7? Alexander valib siin auahne, kuid positsiooniliselt vaevalt õigustatud plaani. Ta püüab teostada pikka vangerdust, kavatsedes seejärel alustada rünnakut valge kuningaseisule. Kuid esiteks on valge kuningaseis ilma nõrkusteta ja teiseks areneb valge aktsioon liputiival palju kiiremini. Õige mänguplaan oli muidugi 10. …0-0 11.Rbd2 11.Rbd2 0-0-0 12.La4 h6 13.Oh4 g5 14.Og3 O:f3 15.R:f3 g4? Nüüd selgub musta kaitsemanöövri idee. Ta kavatseb pärast 16.Rh4 kahida etturi 16. … Re4! 17.O:e4 d:e4 ja kui nüüd 18.V:e4, siis 18. …f5 rünnakuvõimalustega kuningatiival (19.Ve2 f4!). Kuid kogu sellel plaanil on auk sees, nagu järgnev partiijätk veenvalt demonstreerib. 16.Re5! Esimesel pilgul üllatav, kuid sugugi mitte eriti raskelt leitav jätk, mis asetab musta tülikate kaitseprobleemide ette. 16. …R:e5

 

17.Of5! Teine vigurikahing moodustabki valge rünnaku idee. Must on nüüd sunnitud halvema vältimiseks loovutama kogu võidetud materjali, kaotades seejuures vähemalt etturi. 17. …L:f5 18.V:e5 Ld3? Raskes seisus teeb must vea, mis viib otsekohe kaotusele. Katse viguri säilitamiseks käiguga 18. …Ld7 annab valgele pärast 19.L:a7 samuti ülivõimsa seisu. Suhteliselt parim kaitse oli mustale siin aga taganemine 18. …Lg6 19.V:e7 Vd7. Kuid ka sel juhul võib valge mängida lihtsalt 20.V:d7 K:d7 21.L:a7 jäädes hea seisu juures soliidse enametturiga. 19.V:e7 Vd7 20.Ve3! Selles olulises tempovõidus seisabki kogu asi. Must ei või nüüd loovutada a-etturit, misjärel tema kuninga positsioon täielikult laguneks, seega tema vastus on sunnitud. 20. …La6 21.L:a6 b:a6 22.Oe5! Must alistus. Pärast sunnitud kvaliteekaotust 22. …Vd6 23.O:d6 c:d6 24.Ve7 oli edasine vastupanu muidugi mõttetu.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid