menüü

Raamat Hastingsi maleturniiridest

Hastings on väike linnake Inglismaa lõunarannikul Londoni lähistel. Maletajatele kogu maailmas on see koht aga juba terve sajandi vältel tuntud kui omamoodi male­-Meka või ka kui male-Wimbledon. Seal aastavahetusel toimuv turniir on pikima kestvusega traditsiooniline maleturniir, kus aastakümnete jooksul on mänginud paljud tuntud malenimed. Kui saksa maleajakirjast Rochade lugesin, et ühe Dresdeni kirjastuse väljaandel on Hastingsi turniiridest raamat ilmunud, ei kõhelnud ma seda tellimast, mäletades, et ka Paul Keres on selle turniiri kolm korda võitnud.

 

Raamatu esikaane pilt.

100 Jahre Schachturniere in Hastings. Wie aus Träumen Traditionen wurden – 100 aastat maleturniire Hastingsis. Kuidas unistused traditsiooniks said. Raamatu autoriteks on kaks saksa ajakirjanikku Jürgen Brustkern ja Norbert Wallet, kes kolmesajale leheküljele on rikkaliku pildimaterjali kõrval mahutanud uskumatult palju nii Hastingsi turniiride kui võiks öelda, et maailma maleajaloo kohta üldse. Mõlemad on ka enne seda teost kirjutanud malest palju. Jürgen Brustkern on ka ise alates aastast 1977 viibinud turniiride ajal Hastingsis ja sealt artikleid saatnud.

Sakslastest autorid rõhutavad, et nad on oma teose kirjutanud täies austuses Inglismaa kui malemaa vastu. Seega, kui Hastingsi suurturniiride algust loetakse aastavahetusest 1920/1921, on selle eelloos puudutatud juba 19. sajandil Inglismaal toimunud rahvusvahelisi turniire. Neist esimene oli Londonis 1851.a., mille ajal Adolf Anderssen ja Lionel Kieseritzky oma nn surematu partii mängisid, mida seniajani maletreenerid kogu maailmas oma õpilastele malemängu kombinatsioonivõimalustest rääkides demonstreerivad.

Hastingsi turniiride alguseks võiks lugeda ka aastat 1895, kui selles suvituslinnas kohtusid omavahelises mõõduvõtmises kahe generatsiooni maailmanimed. Vanemat generatsiooni esindasid tollal Mihhail Tšigorin, Siegbert Tarrasch ja Wilhelm Steinitz. Noorematest astusid neile vastu 27-aastane Emanuel Lasker, kellele see oli esimene turniir maailmameistrina, 23-aastane Carl Schlecter Viinist ja 21-aastane tundmatu ameeriklane Harry Nelson Pillsbury. Tundmatu ameeriklane võitis üllatuslikult turniiri.

Hastingsi turniiride alguseks saab seda küll vaid tinglikult pidada. Võimsa turniiri jätkumine jäi esialgu vaid unistuseks, Möödus mitu aastakümmet ja terve Esimene maailmasõda, kui 1920 hakkasid turniirid Inglismaa lõunarannikul toimuma järjepidevalt igal aastavahetusel.

Esimesed kaks turniiri olid koosseisult tagasihoidlikud. Kuid juba kolmanda turniiri võitis Aleksander Alehhin ja sealt edasi näeb turniiride koosseisus üha enam maailma tippmaletajaid. Hastingsist kujunes rahvusvahelise maleeliidi kohtumispaik. Maailmameistritest on seal mänginud (küll mitte alati esimeseks tulnud) peale Alehhini veel Max Euwe, Jose Raul Capablanca, Mihhail Botvinnik, Vassili Smõslov, Mihhail Tal, Tigran Petrosjan, Boriss Spasski, Anatoli Karpov.

See raamat ei ole Hastingsi turniiride ülevaade, see on pilguheit nendele läbi aastasaja. On olnud halvemaid ja paremaid aegu. On esile tõstetud möödunud sajandi kolmekümnendate aastate turniire. Oluliseks kujunes Hastingsi maleaastavahetus Teisele maailmasõjale järgnenud külma sõja perioodil. See oli omamoodi kohtumisvõimalus Lääne ja Ida maletajatele. Nõukogude Liidust läänemaailmas toimuvatele turniiridele oli maletajatel raske pääseda. Kuid tugevamad Hastingsisse lubati. Lisaks maailmameistritele maletasid Hastingsis erinevatel aastarel Bronstein, Kortšnoi, ka Keres, naistest Nona Gaprindašvili. Loomulikult tõi nende osavõtt kohale ka muu maailma tugevamad. Nõukogude Liidu lagunemise järel pääsesid sealsed maletajad juba hulgani kõikvõimalikele turniiridele. Ja raskuspunkt Hastingsist kaldus eemale – praegused tippmaletajad eesotsas Magnus Carlseniga mängivad Wijk aan Zees Hollandis, suurturniiridel Hispaanias, Saksamaal ja mujal. Hastingsi turniirid on jäänud kõrvalisemaks. Raamatus viimane kajastamist leidnud Hastingsist organiseeritud turniir mängiti koroona tõttu koguni interneti teel (online 15 minutise ajakontrolliga kiirmale) aastavahetusel 2020/2021. Kuid autorid on veendunud: Inglismaa on niivõrd traditsioone austav maa, et Hastingsi turniiride uus kõrgperiood võib veel ees olla.

Mind huvitas ka naiste osavõtt. Enne Teist maailmasõda osales seal vaid Vera Menchik – Inglismaale abiellunud tšehhitar, kes 1944.a. sakslaste pommirünnaku ajal Londonis hukkus. Eriti hästi tal Hastingsis ei läinud, kuid autorid on temast kirjutanud ikkagi lugupidavalt, nimetades teda malekuningannaks, mida ta enne sõda maailma tollal tugevaima naismaletajana ka oli. Paremini käis maleliselt seal Nona Gaprindašvili käsi tema maailmameistriks oleku aegadel.

 

Nona Gaprindašvili ja Paul Keres. Hastings 1954/1955. Foto Hastingsi Klubi arhiivist.

Seni ainsa naisena on Hastingsi turniiri võitnud Judit Polgar. See oli aastavahetusel 1992/1993. Tema puhul ei säästa autorid kiidusõnu. Nad leiavad, et teised võivad küll maailmameistrid olla, aga Judit Polgar on läbi aegade maailma parim naismaletaja. Ta oli oma parematel aegadel ainus naine, keda ka tippsuurmeistrid maleliselt kartsid.

Suure huviga lugesin sellest raamatust lühikirjutisi Hastingsi turniiri kangelastest, nagu nad nimetavad eri turniiride võitjaid. Selliseid portreid kirjasõnas on 40. Teadlikult on pikemalt peatumata jäetud maailmameistritel, kuna autorite arvates on nendest niigi palju kirjutatud ja räägitud. Ainsa erandina on ruumi pühendatud Mihhail Talile. Autoreid huvitas nn teine rida – need, kes maailmameistriteks ei saanud, kuid kes olid sellele tiitlile lähenemas. Näiteks Salo Flohr, Reuben Fine, Andor Lilienthal, Fridrik Olafsson, muidugi David Bronstein ja Viktor Kortšnoi. Saksa autorid ei jäta tähelepanuta saksa suurmeistreid Wolfgang Unzickeri ja Wolfgang Uhlmanni. Eraldi tunnustust väärivad möödunud sajandi teisel poolel malemaailmas tuntuks saanud inglise suurmeistrid Tony Miles, John Nunn ja eriti Nigel Short.

Loomulikult huvitas mind, mida kirjutatakse Paul Keresest aastal 2021, kui meie suurmeistri surmast on möödunud juba peaaegu pool sajandit. Õigemini, milliseid aspekte temast kui maletajast, temast kui inimesest rõhutatakse. Kolmel korral aastavahetustel 1954/1955, 1957/1958 ja 1964/1965 tuli ta võitjaks. Raamatu üldmahtu arvestades on talle küllalt palju ruumi pühendatud – viis lehekülge. Pealkirjastatud on see Malbe rüütel – Paul Keres. Ja alustatud kohe küsimusega, kas maletajal peab tingimata killer-instinkt (tapjainstinkt) olema, et maailmameistriks tulla. Otsest vastust sellele küsimusele siiski ei söandata anda. Küll aga leiab rõhutamist Paul Kerese viisakus, heasoovlikkus, elegants, mis ta seal alati pealtvaatajate lemmikuks muutis. Oma esimese turniiri Hastingsis võitis ta oma sünnipäeval 7. jaanuaril, mis puhul korraldajad tema auks õhtul selle tähistamise korraldasid.

Meie suurmeistrit on autorid nimetanud Paul Teiseks. Paul Esimeseks peab malemaailm teatavasti Paul Morphyt. Lühieluloo kõrval leiavad märkimist tema tähtsamad turniirivõidud AVRO turniirist kuni viimase vahetult enne surma turniirini Kanadas Vancouveris. Leitakse ka, et Paul Kerese Valitud partiid 1931-1958 on üks paremaid keskmängu käsitlevaid raamatuid, mis iial kirjutatud.

Vaadeldav raamat Hastingsi turniiridest sisaldab võib-olla vähem malepartiisid, kui võiks eeldada. Eks saja aasta jooksul toimunud ka palju. Valiku tegemine küllap raske. Ilmselt ei tahetud ka mahtu üle paisutada. Aga Paul Kereselt on ikkagi kaks partiid. Mõlemad mängitud aastavahetusel 1954/1955. Need on võidud Ungari suurmeistri Laszlo Szabo ja inglase, rahvusvahelise meistri C.H.O. Alexanderi üle. Esimesel on raamatu autorite kommentaarid, teises on kasutatud Paul Kerese analüüse tema valitud partiide kogumikust. Kui Kerese partii Aleksanderi vastu lõppes, puhkes saalis maruline aplaus, mida peakohtunik Robert Wade vaevaga rahustada suutis. Jälgigem siis seda partiid Paul Kerese enda kommentaaridega.

Paul Keres – Conel Hugh O`Donel Alexander

Vene avang

1.e4 e5 2.Rf3 Rf6 3.R:e5 d6 4.Rf3 R:e4 5.d4 d5 6.Od3 Oe7 7.0-0 Rc6 8.Ve1 Og4 9.c3 Rf6 10.Og5 Ld7? Alexander valib siin auahne, kuid positsiooniliselt vaevalt õigustatud plaani. Ta püüab teostada pikka vangerdust, kavatsedes seejärel alustada rünnakut valge kuningaseisule. Kuid esiteks on valge kuningaseis ilma nõrkusteta ja teiseks areneb valge aktsioon liputiival palju kiiremini. Õige mänguplaan oli muidugi 10. …0-0 11.Rbd2 11.Rbd2 0-0-0 12.La4 h6 13.Oh4 g5 14.Og3 O:f3 15.R:f3 g4? Nüüd selgub musta kaitsemanöövri idee. Ta kavatseb pärast 16.Rh4 kahida etturi 16. … Re4! 17.O:e4 d:e4 ja kui nüüd 18.V:e4, siis 18. …f5 rünnakuvõimalustega kuningatiival (19.Ve2 f4!). Kuid kogu sellel plaanil on auk sees, nagu järgnev partiijätk veenvalt demonstreerib. 16.Re5! Esimesel pilgul üllatav, kuid sugugi mitte eriti raskelt leitav jätk, mis asetab musta tülikate kaitseprobleemide ette. 16. …R:e5

 

17.Of5! Teine vigurikahing moodustabki valge rünnaku idee. Must on nüüd sunnitud halvema vältimiseks loovutama kogu võidetud materjali, kaotades seejuures vähemalt etturi. 17. …L:f5 18.V:e5 Ld3? Raskes seisus teeb must vea, mis viib otsekohe kaotusele. Katse viguri säilitamiseks käiguga 18. …Ld7 annab valgele pärast 19.L:a7 samuti ülivõimsa seisu. Suhteliselt parim kaitse oli mustale siin aga taganemine 18. …Lg6 19.V:e7 Vd7. Kuid ka sel juhul võib valge mängida lihtsalt 20.V:d7 K:d7 21.L:a7 jäädes hea seisu juures soliidse enametturiga. 19.V:e7 Vd7 20.Ve3! Selles olulises tempovõidus seisabki kogu asi. Must ei või nüüd loovutada a-etturit, misjärel tema kuninga positsioon täielikult laguneks, seega tema vastus on sunnitud. 20. …La6 21.L:a6 b:a6 22.Oe5! Must alistus. Pärast sunnitud kvaliteekaotust 22. …Vd6 23.O:d6 c:d6 24.Ve7 oli edasine vastupanu muidugi mõttetu.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid