Koroonaajal on heameel, kui mõni huvitav raamat kätte satub. Viib mõtted eemale viirusest, vaktsiinidest, piirangutest. Nägin hiljuti ajakirjas „New in Chess“ uute raamatute pakkumiste hulgas teost „The Chess Saga of Fridrik Olafsson“ – „Fridrik Olafssoni malesaaga“.
Kaanefoto.
Meenus turniir Tallinn-75, kus sümpaatne islandlane ohustas Paul Kerese esikohta rohkem kui Boriss Spasski ja teised tuntud suurmeistrid. Tellisin raamatu, lootes leida selle Fridrik Olafssonile edukalt kulgenud turniiri meenutamist. Leidsingi, kuid kogu raamat on huvitav ja mul on hea meel, et see täiendab nüüd mu maleraamatute riiulit.
Autoriteks on islandi maletaja ja maleajaloolane Oystein Brekke ja Fridrik Olafsson ise. Islandi keeles on see ilmunud möödunud aastal, inglise keeles käesoleva aasta veebruaris Hollandis. Lisaväärtuseks on Islandi praeguse presidendi Gudni Th. Johannessoni eessõna, kus muuhulgas on öeldud: „Fridrik Olafsson hoidis kõrgel oma rahva mainet kogu maailmas. Ta saavutas tuntuse tänu meisterlikkusele malelaua taga ning samaväärselt tänu ka oma rafineeritud käitumisele ja elegantsile. Nõnda võitis Fridrik endale nii kõigi islandlaste kui ka malesõprade kõikjal mujal austuse ja imetluse.“
Island on tuntud malemaa ja suurmeister Fridrik Olafsson läbi aegade selle maa tuntuim maletaja. Tema populaarsus Islandil on võrreldav Paul Kerese populaarsusega Eestis. Tedagi on peetud oma maa rahvuskangelaseks.
Fridrik Olafsson sündinud 1935. a. Reykjavikis, kus elab tänaseni. Jaanuaris tähistas ta oma 86ndat sünnipäeva. Kuna tema malealased saavutused jäävad rohkem kui poole sajandi taha, siis on kasulik neid meelde tuletada.
Ta on kuuekordne Islandi ja kahekordne Põhjamaade malemeister. Esimese islandlasena sai ta suurmeistri tiitli 1958. aastal. Kaks aastat varem oli FIDE kinnitanud ta rahvusvaheliseks meistriks. 1958 .a. osales ta MM tsoonidevahelisel turniiril Portorožis, kus jagas koos Robert Fischeriga 5.-6. kohta. Selle tulemusega pääses ta 1959. a. Bledis ja Belgradis peetud kaheksa osavõtjaga maailmameistripretendentide turniirile, kus jäi seitsmendaks.
Võistlemise kõrval hakkas Fridrik Olafsson varakult tegutsema maleorganisaatorina. Suuresti tänu tema initsiatiivile ja ettevõtlikkusele toimus 1972.a. MM-matš Boriss Spasski ja Robert Fischeri vahel just Reykjavikis.
Karikatuur Spasski-Fischer matšist.
Kunstnik Halldor Peturssoni karikatuuril kujutatakse Bobby Fischerit sirutamas kätt veel Spasski valduses oleva maailmameistri krooni poole, mille ameeriklane Reykjavikis ka endale sai. Spasski seljataga on temaga treeneritena kaasas olnud suurmeister Jefim Geller ja Iivo Nei.
Olafssoni diplomaadivõimeid läks vaja ka matši ajal. Nimelt tema suutis leida ühise keele Fischeriga, kui viimase supernõudmiste tõttu oli matš kord peaaegu katkemise äärel.
Raamatus on mitmeid huvitavaid kirjeldusi koos partiidega turniiridest, kus Olafsson mängis. Eesti lugejale on muidugi huvipakkuvaim Oystein Brekke ülevaade turniirist Tallinn-75. Tagantjärele on seda ikka meenutatud kui Kerese viimast võitu Tallinnas. Kas aga enam meenub, et kõige ohtlikumaks konkurendiks meie suurmeistrile oli just Olafsson. Kusjuures kaasa tegid eksmaailmameister Boriss Spasski, tuntud suurmeistrid David Bronstein, Mark Taimanov, Vlastimil Hort – üldse kokku 9 suurmeistrit, mis oli Tallinna turniiride jaoks rekordiline arv.
Paul Keres jälgib Fridrik Olafssoni partiid David Bronsteiniga.
Keres alustas võimsalt – 5 punkti 5-st. Kuid järjest halvenev tervis hakkas ennast üha enam tunda andma ja turniiri teine pool oli tagasihoidlikum. Ainsa osavõtjana suutis ta küll kaotusi vältida. Viimases voorus sõlmitud kiirviik tähendas seda, et võidu korral läti suurmeistri Aivars Gipslise üle võib Olafsson tõusta esikoha jagajaks. Mäletan seda viimast vooru. Mängusaal Sakala tänaval Poliitharidusmajas (niisugust nime see suur hoone tollal kandis) oli pealtvaatajatest tulvil. Keskenduti muidugi demonstratsioonilaual näidatavale partiile Gipslis – Olafsson. Mustadega mänginud Olafssonil oli vaja iga hinna eest võidule mängida, mida ta ka tegi. Keskmängus oli ta omandanud kardetava initsiatiivi. Saalis hoiti hinge kinni. Seis muutus siiski viigiliseks. Olafsson jätkas ikkagi mängu võidule, saabunud ajapuuduses ta aga eksis ja pidi allaandmise märgiks käe sirutama. Kõlas võimas aplaus, mis pidanuks olema määratud Aivars Gipslisele, kuid veel enam kajastus selles rõõm Paul Kerese esikoha üle. Keres mängis endiselt võimsalt. Optimistlikult loodeti, et tervisehädad on mööduvad. Oli märts 1975. Kahe kuu pärast juuni alguses Paul Kerest ei olnud enam.
Tõepoolest, lugedes nüüd neid lehekülgi Olafssoni raamatust, elasin nagu veelkord üle kõike 46 aastat tagasi toimunut. Peatutud on ka teistel meie mängijatel, kes sellel turniiril osalesid, keda kõiki Olafsson võitis, kuid neid on kenasti iseloomustatud. Ära toodud on Olafssoni võitluslik partii Kärneriga, mille sissejuhatuses on märgitud, et suurmeistrite hirm Kärner on varasematel aegadel suutnud võita nii Kerest, Tali kui ka Karpovit. On ka partii Iivo Neiga ja märkimist leiab fakt, et Nei oli Reykjavikis Spasski sekundant. Lootsin näha ka partiid Boriss Rõtoviga, mis samuti kulges huvitavalt, kuid ju siis kõik ei mahtunud. Vaadates seda partiid Jüri Randviiru koostatud turniiriraamatust „Tallinn – 75“ leidsin, et Boriss Rõtovi kommentaarides sellele partiile on hea iseloomustus islandi suurmeistri mängule. Rõtov leiab, et hilisema analüüsi põhjal oli ta avangustaadiumis teinud kolm kahtlast käiku ja lisab: „Aga suurmeister? Tema oskas luua kõik tingimused, et ma eksiksin. Kõik, kes hindavad male esteetilist külge, peaksid tundma naudingut Olafssoni mängust.“ Läbi turniiri esikoha eest võidelnud Fridrik Olafsson jagas tookord Paul Kerese järel koos Boriss Spasskiga 2.-3. kohta.
Millal jõuab maailma tasemel male jälle Tallinnasse?
Ka pärast Tallinna mängis Olafsson järjest mitmeid kaalukaid turniire. Võis aga arvata, et 1978. aastal ta ei jätka aktiivmaletaja rollis. Nimelt loobus eksmaailmameister Max Euwe kolmandat korda kandideerimast neljaks aastaks FIDE presidendiks ja Buenos Airese maleolümpial valiti sellesse auväärsesse ametisse Fridrik Olafsson. Aga ei, tema kui maletaja elus muutus vähe. Väljaarvatud ehk see, et ta asus elama Amsterdami, kus Euwe andis talle üle FIDE peakorteri. Olafsson on seni ainus FIDE president, kes on sellena jätkanud turniiridel osalemist, kusjuures edukalt.
Kaks aastat pärast Buenos Aires presidendiks valitud saamist, osales ta 1980 samas linnas rahvusvahelisel turniiril ja võitis seal valitsevat maailmameistrit Anatoli Karpovit. Selle partii on vaadeldava raamatu jaoks kommenteerinud islandi suurmeister Margeir Petursson, kes paljudele eesti maletajatele on tuttav Pühajärve turniiridelt. Partii koos kommentaaridega võtab oma alla neli lehekülge ja Petursson on selle pealkirjastanud „Ime Buenos Aireses“. Petursson alustab: „1. november 1980 jääb Islandi malesõpradele kindlasti kauaks meelde, kuna sel päeval islandlane võitis esimest korda valitsevat maailmameistrit.“
Turniirid turniirideks, aga FIDE kõrge amet nõudis oma osa. Järgmisel leheküljel pärast võidukat partiid Karpoviga näeme fotol väga mureliku näoga Fridrik Olafssoni vestlemas NSV Liidu maleföderatsiooni presidendi suurmeister Juri Averbahhiga. Nimelt sõitis Olafsson 1981.a. Moskvasse, mis ilmselt maksis talle hiljem FIDE juhtfiguuri koha. Oli tulemas teine Karpov – Kortšnoi MM-matš ja Olafsson esines Moskvas palvega, et Kortšnoi perekond saaks talle järele sõita. Perekond sõita ei saanud, kuid järgmisel FIDE kongressi Luzernis 1982 tegi nõukogude delegatsioon kõik selleks, et Olafsson uuesti valituks ei osutuks. Uueks presidendiks sai Campomanes. Euwe ja Olafssoni aegadel oli FIDE olnud autoriteetne demokraatlik organisatsioon. Campomanese ajal mõndagi muutus. Kahjuks.
Seega oli Fridrik Olafsson FIDE president ajavahemikus 1978 – 1982. Ta suundus tagasi oma kodulinna Reykjavikki ja elukutselise juristina töötas 20 aastat Islandi parlamendis Althingis. Malet ta vahetevahel ikkagi mängis, kuid üha vähem.
Rikkaliku pildimaterjaliga varustatud „The Chess Saga of Fridrik Olafsson“ on üks huvipakkuvamaid mulle viimasel ajal kätte sattunud maleraamatuid. Lühitutvustuses piirdun ju vaid mõne momendi välja toomisega. Lõpetuseks ka üks islandi suurmeistri partii. Raamatu sissejuhatuses on loetletud, keda maailmanimedest ta võitnud on. Maailmameistritest Tali, Petrosjani, Fischerit ja Karpovit. Viimast, nagu juba mainitud, tema valitsemise ajal. Järgneb aukartustäratav nimekiri teisi suurusi: Keres, Kortšnoi, Geller, Taimanov, Najdorf, Panno, Gligoric, Uhlmann, Hübner, Timman, Miles… Loomulikult pole partiid kõigi nendega raamatusse mahtunud, kuid 300-leheküljelisse teosesse neid siiski jagub. Olgu siin ära toodud partii Mihhail Tali vastu 1975. a. Las Palmase turniiril, mille eest Olafsson pälvis iluauhinna. Kommentaarid on islandlaselt endalt. Sissejuhatavalt kirjutab ta: „Tali kaotuse põhjuseks selles partiis oli, et ta ei suutnud loobuda materjali võidust kriitilisel hetkel, lüües etturi, mida oleks parem olnud mitte puudutada. Entusiastlikult jättis ta tähelepanuta oma kuninga hädaohtliku olukorra kaitsmata viimasel real. Ma kasutasin selle olukorra ära ja lõpetasin partii kena kombinatsiooniga. Lõppseis on huvitav.“
Mihhail Tal - Fridrik Olafsson
Ufimtsevi kaitse (B07)
1.e4 d6 2.d4 g6 3.Oc4 Rf6 4.Le2 Rc6(!) Selle käigu kasuks otsustasin, kuna minu soov oli rünnata välja d4. 5.Rf3 Og4 6.c3 e5 7.Ob5. Paratamatu tempo kaotus, kuid valge tahab hoida pinget tsentris. Oli võimalik käiguga 7.d5 sulgeda tsenter, kuid sellised käigud pole Tali stiil. 7 … e:d4 8.c:d4 Rd7 9.Oe3 Og7 10.O:c6 b:c6 11.Rbd2 0-0 12.Vc1 c5 13.d:c5 O:b2 14.Vc2 Og7 15.0-0 Ve8 16.Vd1?! Loomulikum jätk oli 16.c:d6 c:d6 17.h3 O:f3 18.L:f3 Re5 19.Le2 d5 20.e:d5 L:d5 21.Rc4 umbes võrdse mänguga. 16 … R:c5. Selle käiguga must saavutab paremuse, kui otsustavat initsiatiivi veel pole. 17.O:c5 d:c5 18.V:c5 Ld6 19.Vdc1 Oh6! Nüüd asub must olukorda tõsisemalt ära kasutama. Ähvardab 20.O:f3. 20.V:c7? Siin muutub Tal liiga ahneks. Ta kavatses 20…. O:f3 vastata 21.L:f3 ja siis ei saa lüüa 21. … L:d2, kuna järgneks 22.L:f7+ ja matt. Kuid mustal mõlkus hoopis midagi muud meeles. 20. … Vad8 21.V1c2 O:d2 22.Ld2
22. … Lf4!! Tal oli oma kommentaarides pannud sellele käigule kaks hüüumärki, tundsin vajadust teha sedasama. 23.Ve7! Vf8!! Hüüumärkide lisamisel võtan jätkuvalt Talist eeskuju. 24.La5 Vd1+ 25.Re1
25. … Lg5! 0:1
Tal andis alla, alistatud tema oma relvaga.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
