menüü

Palju õnne, Tõnu Õim!

 

Tõnu Õim aastal 2021. Foto Merike Rõtova.

Paar kuud tagasi oli sinust juttu populaarses telesaates „Pealtnägija“. Seal peatuti küll rohkem sinu märkimisväärsetel saavutustel kirimales. Ometi oled sa Eesti maleelus olnud tegija palju laiemas mõttes. Tahaksingi peatuda sinu mitmekülgsel maletegevusel. Alustagem aga siiski nagu ikka algusest. Millal malet mängima hakkasid?

Kuueaastaselt. Isa õpetas. Esimeseks maletreeneriks oli Feliks Villard. Käisin Tallinnas Kivimäel 29. mittetäielikus keskkoolis. Mäletan, et meie koolis käis simultaani andmas tollal tuntud maletaja Raul Renter. Olin uhke, et pidasin kõige kauem vastu. Kuigi kaotasin. Eks kaotustest ju õpitakse. Hiljem kuulsin sellele tõele lisatavat, et veel parem kui oma kaotustest on õppida vastaste kaotustest. Maleõpingud jätkusid Nõmme Pioneeride palees Jüri Randviiru käe all. Tema oli väga tore mõnus mees. Kutsus meid, oma õpilasi ka enda juurde koju. Ta pani meid mängima, viis läbi turniire.

Tänapäeval korraldatakse maailmameistrivõistlusi juba 8- ja 10-aastastele. Tollal oli nii maailmas kui Eesti noorte meistrivõistlustel osavõtjate keskmine vanus küll palju kõrgem. Sina tulid Eesti koolinoorte meistriks 17-aastaselt, 1959. aastal.

Ja kaks aastat varem olin tulnud Tallinna koolinoorte meistriks.

Eesti meeste meistrivõistlustele pääsesid esmakordselt 20-aastaselt.

Jah, tookord oli see kõva turniir. Ei olnud nii, et mängitakse šveitsi süsteemis ja iga käigutundja võib osa võtta. Turniir toimus soliidsetes kohtades. Kord näiteks ka Tartu Ülikooli aulas. See leidis ajakirjanduses laialdast kajastamist. 1961.a. käis esikoha heitlus Iivo Nei ja Gunnar Uusi vahel, mis lõppes Nei kasuks. Mina jõudsin medalini 1967. aastal, see oli hõbedane. Võitis Helmuth Luik.

1967 oli sulle üldse edukas aasta. Tulid teiseks ka Läti lahtistel meistrivõistlustel, mis tulemusena oli ju veelgi kõvem.

Võib veel märkida, et aasta varem olin ma tulnud teiseks Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel, millega ühtlasi täitsin meistersportlase normi.

Nii et kõik läks males lausa tõusujoones. Aga mis siis juhtus?

Sain töökoha, kus tööd oli nii palju, et võistlustel käia polnud enam võimalik. 1968. aastal sai minust male/kabe peatreener Eesti NSV Spordikomitee juures. Ja kuna kahest alast arvati vähe olevat, siis pidin kureerima ka ratsutamist ja lauatennist.

Ratsutamine. Kuule, kas sa ise ka hobuse selga istusid?

Üks kord, aga see ei sobinud mulle. Malelaua taga tundsin ennast kindlamini.

Hästi. Jääme siis selles intervjuuski male juurde.

Viimase eduka turniiri laua taga mängisin Viljandis 1972 – Ilmar Raua memoriaal, kus olin parim eestlane. Minust eespool Mark Dvoretski, Mihhail Tal, Leonid Šamkovitš, Aleksei Suetin.

Tuletan meelde, et nendel aastatel õppisid sa kaugõppes Moskvas kehakultuuri instituudis male erialal, mille lõpetasid 1975. aastal. Eestis aga male populaarsus üha kasvas. Suure tõuke andis selleks 1965.a. Tallinnas toimunud NSV Liidu meeste maletšempionaat. 1966.a. avati Tallinnas malekool.

Nende kahe viimasega mina veel tegev ei olnud. Üheks suuremaks ürituseks, millele minul tuli täie jõuga pühenduda, oli maavõistlus Bulgaariaga Sofias 1969. Selleks aitas palju kaasa suurmeister Paul Keres. Ühel väikesel nõukogude liiduvabariigil oli raske maavõistluseks välisriigiga Moskvast luba saada. Vahel see siiski õnnestus. 1968. aasta maleolümpial olid bulgaarlased NSV Liidu ja Jugoslaavia järel tulnud kolmandaks. Nende ja ausalt öeldes ka meie üllatuseks võitsime neid aasta hiljem nende kodupinnal 12:6. On mida mäletada.

1969. aastal said alguse Tallinna rahvusvahelised maleturniirid, mis alates aastast 1977 kandsid Paul Kerese mälestusturniiride nime. Nende organiseerimisel olid sa ju kandev jõud. Mäletan aga ka, et sa saalis voorude ajal kommenteerisid laval demonstratsioonilaudadel näha olevaid partiisid.

Tööd jätkus. Algasid saja laua matšid Lätiga. Need olid alati tasavägised. Eriti on meeles esimene, mis lõppes 50:50. Küsiti: kas te leppisite kokku? Noh, kokkuleppimine selliste matšide puhul on võimatu. Kui ma ise mõtlen tagasi nendele aastatele, siis kõige eredamalt on meeles Paul Kerese esimene mälestusfestival 31. VIII 1976 – 20. III 1977 deviisi all „Maletajat mäletatakse malega“.

Maleturniirid, simultaanid, kohtumised maletajatega toimusid üle vabariigi. Malelaulupidu öeldi selle kohta. Teine mälestusfestival 12. X 1980 – 15. III 1981 kujunes veelgi hoogsamaks.

Selle festivali malenädalate läbiviimine oli minu jaoks tähtsam kui kirimale MMi võitmine. Sõitsin linnast linna, rajoonist rajooni. Oli rõõm, kui sai kusagil kohalikule maleklubile ruumid. Pean kindlasti ütlema, et ilma aktiivita, ilma male toetajateta oleks see olnud võimatu. Tänu nendele veel tagantjärgigi. Seadsin sisse albumi, kuhu kogusin pilte malenädalatel toimuvast.

See album on praegu Tallinnas Malemajas Paul Kerese toas.

Minu õnneks võttis ENSV Ministrite Nõukogu vastu määruse male arendamise kohta Eestis ja seoses sellega sain ma ratsutamisest ja lauatennisest lahti. Mul jäi nüüd rohkem aega ja ütleksin, et malejumalanna Caissa suunas mind kirimale juurde.

Ja tulidki esimest korda maailmameistriks, võites 1977-1983 toimunud 9. kirimale maailmameistrivõistlused.

Rõõm oli suur, aga pean tunnistama, et sain seejärel kohe ka hea õppetunni. Maailmameistrit kutsutakse ju mitmesugustele turniiridele ja ma muudkui nõustusin. Ühel hetkel taipasin, et mul on 70 kirimale partiid pooleli. Mis liig, see liig. See tähendas seda, et järgmisel kirimale MMil, kus ma kaasa mängisin (1985 – 1990) jäin ainult kuuendaks.

„Ainult“ kuues MMil. Nojah, seda on kord esimeseks tulnule vähe.

Võtsin ennast kokku, tegin tööd, vähendasin partiide hulka ja seejärel õnnestus võita 14. kirimale MM (1994 – 1999).

Tulid teist korda maailmameistriks. Samas olid sa ka kirimaleolümpial 1987 – 1994 kulla võitnud NSV Liidu meeskonnas, kusjuures mängisid esimesel laual. Märkimata ei saa jätta ka esikohta nn Tähtede turniiril (Axelsoni memoriaal) 1984-1993. See kõik tähendas tohutut tööd. Sinu kirimale võistlusteks vajalikust kartoteegist räägitakse legende.

Kartoteeki oli muidugi vaja pidevalt täiendada. Ütleksin, et nii iga viie-kuue aasta tagant uuendada.

Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon valis sind 20. sajandi maailma parimaks kirimaletajaks. Mis oli parim autasu?

Kõige meeldejäävam oli hetk, mil 2001. aastal sain president Lennart Meri käest Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi.

Sealjuures jäi sul aega ka treeneritööks. 1979.a. olid koos Maaja Rannikuga Hispaanias Alicantes, kus Maaja mängis tsoonidevahelisel turniiril. 1985 – 1986 olid koguni Moskvast suunatud Kuveiti sealseid maletajaid juhendama.

Oleksin seal pidanud olema kauemgi, aga algas Iraani – Iraagi sõda ja mul tuli ära tulla. Ega eriti kahju ei olnudki. Sealsed maletajad olid natuke laisavõitu. Eestis oli mul õpilasi, kes armastasid malet, kes suutsid tööd teha ja kellel oli ka tulemusi: Jüri Vetemaa, Kaja Jaaniste – Paidla.

Praegu elad sa malest tagasitõmbunult. On sul aga seoses malega mõni soov või unistus?

Olen mõelnud, et oleks tore, kui Tallinnas Tõnismäel Paul Kerese kuju kõrval oleks Baltimaade FIDE Keskus koos Paul Kerese muuseumiga. See asuks kesklinnas ja sinna oleks nii oma inimestel kui külalistel kerge teed leida.

Ehk lisad tänasele intervjuule ühe partii, mida teistest paremaks pead?

Noh, mul neid häid partiisid ikka on. (Tõnu naerab kavalalt.) Võtsin tänaseks kaasa partii sakslasega, mille eest sain rootslastelt aasta ilusaima partii auhinna – vahva graveeringuga plaadi, mis asub Tartus Spordimuuseumis.

Partii on mängitud üheksandal kirimale MMil. Kommentaaride autoriks on Tõnu Õim.

Tõnu Õim – Wolfgang Stern

Sitsiilia kaitse draakoni variant

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 c:d4 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 g6 6. Oe3 Og7 7. f3 Rc6 8. Ld2 0-0 9. Oc4 Od7 10. h4 Re5 11. Ob3 a5 12. a4 Vc8 13. 0-0-0 Rc4 14. O:c4 V:c4 15. b3 Vc8 16. h5! Teooria soovitus 16. Rdb5 annab mustale aega kaitseks. 16. … R:h5 17. g4 Rf6 18. Oh6 O:h6 19. L:h6! Kogu rünnaku idee. Valge ohverdab viguri, et lammutada musta kuningaseis. 19. … V:c3 20. g5 Ve8 Kui 20. … Rh5, siis 21. V:h5 g:h5 22. Vh1 võitva rünnakuga. 21. g:f6 e:f6 22. Vdg1! Ähvardab V:g6 mõnekäiguse matiga. 22. … Lc7.

23. Kb1! See käik otsustas partii saatuse. Must on käigupuuduses. Kuidas must ka ei jätkaks, kaotusest pole pääsu. Ennatlik oli 23. f4 Vh3! ja mäng jätkub. 23. … Vc5 Ei kõlba 23. … Lb6 24. V:g6+! f:g6 25. L:h7+ Kf8 26. L:d7 Ve7 27. Vh8+ võiduga. 24. f4 Oc6 25. L:h7+ Kf8 26. V:g6 V:e4 27. Lh8+ Ke7 28. L:f6+ Kd7 29. L:f7+ ja must alistus.

Merike Rõtova ja Tõnu Õim Paul Kerese nimelises Malemajas Tallinnas 1995. aastal. Foto Rainer Raud.

Vikipeedia: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5nu_%C3%95im

Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=wWQlkj4CrRA

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid