Kuidas male jõudis sinuni või sina maleni?
Isa õpetas käigud, kuid sinna see esialgu ka jäi. Olid pallimängud, jooksmine, muud poiste tegemised. Maleraamatuid näppu ka ei sattunud ja hiljemgi pole ma seda mängu raamatu järgi õppinud. Alles ülikoolipõlves hakkas nuputõstmine pihta. Tiigi intris oli toakaaslaseks Rein Etruk, tema võttis meid pimemales vastu. Suuremaks nuputõstmiseks läks alles siis, kui Tallinna kolisin. Eesti Raadios töötamise ajal mängisime ju sinuga õige tihti. Hiljem töötasime jälle koos kirjastuses Eesti Raamat, kuid siis me vist väga ei mänginud, küll kavandasime ja toimetasime mitmeidki maleraamatuid. Suur malesõber oli meie peatoimetaja, kadunud Aksel Tamm.
Paavo Kivine – Eesti Spordiajaloo Seltsi auliige. Foto Merike Rõtova
Nii et alles Tallinna elu tõi tõeliselt malemürgi verre. Mängudel on tuntult narkootiline toime. Võid olla suurim „inimhingede insener“, näiteks Dostojevski, kuid samal ajal mängupõrgus peale enda raha ka abikaasa paljaks mängida. Kui võidad, tahad edasi mängida, kui kaotad, siis veel rohkem. Tallinnas olid ees kursusekaaslased vennad Tuulikud ja Andres Ehin, uus tuttav Toomas Kall, põlvkond nooremad Andres Mälk, Mart Tarmak ja Raul Rebane. Hakkas moodustuma mitteformaalne malehullude ühendus. Mängisime ainult viieminutilist välku. Hiljem lisandus näitlejaid, kunstnikke, kirjanikke, muusikuid, keda veel. Nimeks sai Hõbelusikaklubi, välismaal käies Silver Spoon Club. Käisimegi mängimas Hollandis ja Andorras, siin Raplas, Vinnis, Kuressaares. Meist tehti isegi lühifilm, peaosas Jüri Järvet. Oli ütlemata ilus aeg. Sellele meeldivale pahele tegi lõpu kapitalismi saabumine.
Tean, et sa tundsid hästi Valter Heuerit. Kui palju ta rääkis oma kokkupuudetest Paul Keresega, oma tööst suurmeistri biograafina? Või ei rääkinud üldse? Mida tahaksid öelda Valter Heueri kohta seoses malega?
Oli suur õnn, et meil oli Valter Heuer – kroonik, Eesti male pipar ja sool. Maailmamalele olnuks Keres olemas niikuinii, aga meile maalis temast ikoonilise kuju Valter. Valter Heuer oli loomult kirglik, kuid samas tõrjuv, ei lasknud igaüht endale ligi. Samasugune olnud ka Keres – ei lasknud endale ligi. Nii et oma suhtlusest Keresega, veel vähem temaga koos raamatu tegemisest, Valter ei rääkinud. Seda võib kahetseda, mis ei tähenda, et tema Kerese-raamat poleks suurepärane.
Sa oled lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Mida said kuue samba tagusest majast ellu kaasa?
Ennekõike eluaegsed sõbrad ja tuttavad. Ka Eesti aja vaimu, sest paljud õppejõud olid veel sellest ajast. Elukutse loomulikult. Teadmised? Noh… Mida sa hakkad peale teadmisega, missugust keelt eestlased tuhat aasta tagasi omavahel rääkisid, kui ma ei saa pooltki aru, mida räägivad tänased noored? Aga ikkagi. Kui ülikool põles ja ma vaatasin seda vastasoleva „Edasi“ toimetusemaja rõdult, siis mõtlesin, mis mu ees tegelikult põleb…
Ka mina mäletan seda päeva. Olin juba Tallinnas tööl. Kuulasin südamevärinal raadiost – ja küllap kuulasid paljud-paljud vilistlased üle Eestimaa – Tartus ülikooli peahoone põleb. Kustutamisega läks aega, aulat ei suudetudki päästa. Nüüdseks on kõik ammu taastatud, kuid see päev püsib meeles. Ja kujutlen sind hästi vastas rõdult vaatamas ja mõtlemas, mis tegelikult põleb… Tartu Ülikooli peahoone on midagi enamat kui lihtsalt üks hoone.
Valter Heueri lahkumise järel otsekui jätkasid tema elutööd. 2015. aastal ilmus sinu koostatud 600-leheküljeline oluline raamat „Paul Keres. Mälestusi, materjale, kirju“. Räägi selle koostamisest.
Valteri õnnetus oli see, et ta ei pääsenud nõukogude aja tingimustes Vene arhiividesse, kus tal oleks vaja olnud töötada. Ja tema ajal polnud ka internetti. Ja kui ta lõpuks arhiividesse siiski pääses, siis polnud enam jõudu ega jaksu. Nii et minu raamat sündis vajadusest teha tuntuks see, mida ma ise, peamiselt aga tuttavad Moskva uurijad, olid Keresega seoses leidnud ja publitseerinud. Näiteks dokumendid, mis määrasid kindlaks Keresele ette nähtud koha võitluses MM-tiitli pärast. Õnneks osutus kättesaadavaks ka Kerese kirjavahetus Rootsis elava noorpõlvesõbra Eduard Tubinaga, mis räägib meie suurmeistrist palju.
Millised raamatud malest ja maletajatest on olnud sinu jaoks inspireerivad? Millise maletaja partiisid oled kõige enam järele mänginud?
Keres, ikka Keres. Sest nüüd enam-vähem tead, mis oli ühe või teise võidu või kaotuse taga. Tõstad järele mitte niipalju nuppe kui ühe inimese saatusekäike.
Meenub „Paul Keres inter pares“, mille üks koostajatest sa oled.
Kui hakkas lähenema lahkunud suurmeistri 70. sünniaastapäev, saabus kirjastusse EKP Keskkomiteest soov, et seda tähistataks mingi väljaandega. Mõtlesime ja vastasime, et kui teeks miniraamatu „Paul Keres inter pares“, mis sisaldaks Kerese partiisid maailmameistritega. Sellega oldi nõus, kuid klausliga, et üksnes surnud maailmameistritega. Mõistsime. Fischer ei kõlvanud. Koostasime raamatukese koos Mart Remmeliga, lahkunu tänaseks temagi.
Sellest raamatust võiks välja anda kordustrüki, kus Fischer sees oleks. Oma raamatusse „Minu 60 mälestusväärset partiid“ („My 60 memorable games“) on Fischer valinud neli partiid Keresega. Märkimisväärsem nendest viik Curaçao pretendentide turniiril 1962, kus Keres ainuvõimalike käikudega raskes seisus viigi tegi. USA suurmeister Larry Evansi kommentaar selle kohta: „Kerese hämmastav leidlikkus mõjub lausa nõidusena.“
Sa mitte ainult ei koostanud, vaid ka toimetasid maleraamatuid. Ega see kerge polnud. Nagu eelnevastki nähtu, tuli kogu aeg arvestada ajaga, kus me elasime.
Jah, teine juhtum oli seotud Kerese viimase emakeelse raamatuga „4 x 25“, kaasautoriks Iivo Nei. Olin selle toimetaja. Mäletan, kevadel 1975 tõi Keres toimetusse läbiloetud poognad – ja mõne kuu pärast teda ennast enam polnud. Raamat ilmus ja Moskvast saabus kuri sõnum. Kuidas te tohtisite? Tohtisime mida? Raamatus olid nelja suurmeistri partiid. Keres oli kommenteerinud Fischeri ja Kortšnoi partiisid, Nei Spasski ja Larseni omi. Ühed otsesed vaenlased, teised mitte just sõbrad.
Mis ajendas sind kirjutama novelli KGB tegelase külaskäigust Paul Kerese juurde? Novelli, mida nii meeldejäävalt Draamateatris ette loeti.
See, kuidas Paul Kerese maletajasaatus selliseks kujunes, nagu see oli, ja miks.
Sa jälgid maailma maleelu. Kohe-kohe novembri lõpus on algamas järjekordne male MMmatš, mis seekord toimub Singapuris. Tiitlit kaitseb Ding Liren (Hiina). Pretendendina astub talle vastu ülinoor India nooruk Dommaraju Gukesh. Kumma poolt oled? Ma usun, meil mõlemal on meeles, kuidas kõik (noh, peaaegu kõik) elasid kaasa ja jälgisid suure põnevusega matše Fischer - Spasski, Kasparov - Karpov, Karpov - Kortšnoi, hiljem Carlseni heitlusi. Nüüd on male tugevalt kaldu Aasia suunas. Kardan, et seekordne matš jääb meile kaugeks. 18-aastane India nooruk äratab küll huvi.
Muidugi olen noore India mängija poolt. Kas või seepärast, et mul on endal sealmaal sõpru. Kui hommikul arvutis mängima hakkad, siis on enamik vastaseid Indiast! Imelik, alles see oli, kui tõusis Hiina. Nüüd on esimene India. Kindlasti oskab keegi seda seletada, mina ainult imetlen.
Paavo Kivine oma koduse raamaturiiuli ääres. Arhiivifoto.
See intervjuu läheb internetis male lehekülgedele. Seepärast on siin juttu malest, malest ja veelkord malest. Ma tean, et sinu elus on olnud palju muud. Nooruses olid sa väljapaistev kergejõustiklane. Sulle kuulus isegi Eesti rekord kaugushüppes. Kirjutanud oled sa palju. Eelpool kõneks olnud raamatuga viisid sa oma sõnutsi lõpuni triloogia Eesti spordi suurimatest: Kristjan Palusalu, Georg Lurich, Paul Keres. Ega sa asjata ei saanud Riiklikku spordi elutöö preemiat 2007. aastal. Aga minu poolt viimane küsimus: millega on male rikastanud sinu elu?
Sõprade ja heade tuttavatega. Võitlusega, mida saad pidada ka nüüd, kui keha selleks enam ei kõlba. Sellega, kui arvuti partii lõppedes sulle teatab, et mängisid tasemel 2400 punkti. Ja sa katsud seda vähemalt niikaua uskuda, kuni saad teate oma uuest tasemest, mis on 1300. Väga lõbus! Sellega, et kui kunagi õhtu läbi mängisid sõbraga malet, ei saanud sa samal ajal kuidagi olla paha peal. Loodan, et ka alzheimeri edasilükkamisega.
Siiski veel üks küsimus: mida olulist jätsin küsimata?
Kas tulnukad mängivad malet? Mängivad, ja kuidas veel!
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
