Olen aastate, õigemini aastakümnete jooksul teinud intervjuusid erinevatest rahvustest maletajatega varem „Spordilehes“, nüüd internetis. Sina oled mul esimene väliseestlastest internetis küsitletav. Sina pole Eestist läinud, sündisid Rootsis 1955. a. Kas Sinu vanemad olid nn paadipõgenikud sõja lõpus 1944. aastal?
Ei, terve pere lahkus Eestist juba varem, päeval pärast hirmsat 9. märtsi Tallinna pommitamist. Nad nägid seda pealt Jüri pastoraadist, kuhu kõik olid kogunenud. Alustasid siis teekonda jalgsi, said kaasa võtta ainult mida kanda jõudsid. Läksid otsima kohta kus ei ole sõda. Šveits ei osutunud võimalikuks. Pärast mitmeid ohtlikke katsumusi sõjast räsitud Euroopas jõudsid nad mõne aasta pärast Rootsi, kus kõik aeg oli olnud rahu. Ülikoolilinnast Uppsalast sai perekonna uus kodulinn. Seal mina siis hiljem sündisin. Isa õppis arstiteadust. Ta tegi alguse Tartu ülikoolis, jätkas põgenikuna Saksamaal ja lõpetas eksamiga Uppsalas. Meil läks hästi, aga tean et kõik aeg oli küsimuseks, millal saab tagasi Eestisse? Ainult minu ema ja tema õde, minu tädi Inglismaal, elasid nii kaua et nägid aega, kus piirid jälle avanesid. Siis asusid nad kohe reisima!
Indrek Aunver. Foto Premrudi Prichai-Aunver.
Sa käisid rootsi koolis. Seega pidi rootsi keel juba enne kooli selge olema.
Tegelikult oli mul selge ka inglise keel. Minu emapoolne vanaisa arreteeriti, kuna ta oli kirikuõpetaja, hukati. Vanaema ülesanne oli olnud olla toeks abikaasa ettevõtmistes. Nüüd, kui ta jäi üksi, oli vaja tööd, et ära elada. Seda leidsid tema ja ta vanem tütar põgenikena Inglismaal! Põetajaid oli ju seal, pärast sõda, hirmsasti vaja. Nende juures olin ma väikse lapsena päris palju. Sealne keel hakkas külge, nii et seitsmeaastaselt läksin Rootsis kooli kolmkeelsena: rääkisin eesti, rootsi ja inglise keelt. Oskasin ka lugeda, mis tollal polnudki väikestel lastel nii tavaline, ja keelteoskus kaugeltki mitte. Paljud ei teadnudki et mõni teine keel olemas on!
Koolis olid viieline?
Jah kindlasti. Tunnistused olid kõik ained kokku läbilõikes 4,92. Õppida meeldis, aga tegelikult oli teine peamine põhjus. Vanaisa oli minule kunagi varakult malekäigud kätte näidanud. (Õpetada muud malelist tema vaevaks ei võtnud.) Sellest ajast peale aga, tegin malelaual kõik omapead ja ise. Tahtsin maleklubis käia ja kodus kirimalega tegeleda. Arvasin et vanemad seda ei luba, kui tunnistus korras pole. Veel eriti, kuna tundsime et meil on vastutus olla eriti korralikud, et rootslased näeksid ja mõtleksid, et sellised ongi eestlased.
Eestis on maleringid koolides, nüüd ka klubide juures. On treenerid.
Rootsis midagi seesugust polnud. Ma pole käinud maleringis, mul pole kunagi olnud treenerit. Minu keemiaõpetaja Martin Berglund mängis edukalt kirimalet. Temalt sain teada, kuidas kiriturniiridele registreeruda. Rootsis muide olid kõik iseõppijad, kui just perekonnas malelisi teadmisi polnud. Oli palju koolidevahelisi võistlusi. Nädalalõputurniire nagu teil siin, Rootsis ei olnud, küll aga klubide omavahelisi kohtumisi. Teinekord tuli vastasklubiga kokkusaamiseks sõita Lõuna-Rootsist Põhja-Rootsi. Päris pikk maa. Nende kohtumiste põhjal selgitati Rootsi klubide paremuse järjekord. Individuaalselt oli tähtsaim võistlus, millele pööratai palju tähelepanu, Rootsi meistrivõistlused eri klassides suvel, kus siis ka eraldi turniirid noortele ja täiskasvanutele. Kord mängisin samal võistlusel nii noorte kui ka täiskasvanute turniiril. Stockholmi raekojas toimus korduvalt "Tuhande mehe male", handicap nagu siin Pühajärvel! See suur saal, kus peetakse Nobeli pidustuste bankett, täitus siis täpselt tuhande malemängijaga. Eestlane Jaan Eslon on seal võitjaks tulnud. Aastavahetustel toimub ka alati Rilton Cup, kus eestlased on mänginud ja mängivad. Olen kõike seda kaasa teinud!
Olid iseõppija. Sel juhul pidi kindlasti raamatutest abi olema.
Tõsi. Bent Larseni „Öppningsspelet i schack“ oli noorele mängijale avangute osas ülioluline. Kui raamatutest üldse rääkida, siis olen kogu elu väga palju lugenud. Filosoofiaalast kirjandust lugesin juba gümnaasiumipäevil, eriti mõjukas oli minule siis Søren Kirkegaard, sinna juurde mitmeid India ja Kaug-Ida sügavalt mõtlejaid. Viimaste lugemiste hulgas on olnud Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, üllatavalt ka minu isapoolse vanaema Ida Aunveri lasteraamat „Teiste eest“, kui selle Raamatukoi poes leidsin.
Nii et kooli ajal oli sul malet päris palju?
14-aastaselt kõige intensiivsemalt, siis veel mõned aastad, malet ja kirimalet. Kõik aga muutus, kui astusin ülikooli. Ei jäänud enam aega. Õppisin Uppsala ülikoolis. Põhiaineks oli matemaatika. Lisaks lingvistikat, filosoofiat ja arvutipõhist arvutamist. Programmeerisin arvutisse malekäigud. Pärast leidsin et tegin seda taoliselt kui tegi seda, omal ajal, Botvinnik! Mängimiseks aga aega ei jätkunud. Palju hiljem, siis kui õppimine ja tööelu juba suurelt seljataga, õhutas Uppsalas elav välis-eesti maletaja Aleksander Hildebrand mind tegelema probleemmalega.
Tänu Alexander Hildebrandile sain ka mina sinuga tuttavaks, kui te vabanenud Eestis hakkasite aegajalt käima. Teadsin Hildebrandi juba varasemast ajast. Olin 1944.a. suvel isaga kaasas Viljandis, kus ta mängis Eesti meistrivõistlustel (sõja ajal veel selline turniir!). Samal turniiril osales ka Hildebrand. Nagu ta naljatades ütles, tema meie esimest kohtumist ei mäleta. Loomulikult polnud tal siis aega märgata 7-aastast plikatirtsu. Mõtted olid tal kindlasti sellel, kuidas Eestist minema pääseda, sest venelased liginesid jõudsalt. Tema saigi paadipõgenikuna Rootsi. Teame, et Keresele paat ei tulnud. Rootsi maletajate hulgas lõi Hildebrand hämmastavalt läbi. Kui siis Rootsis oli maleolümpia, oli ta valitud Rootsi meeskonna kapteniks. Emigrandi kohta saavutus.
Eks tähtsus olnud ka tema keelteoskusel. Muide, tema ema oli venelanna, isa prantslane, ja koolis õppis ta inglise keelt. Kusjuures ta kinnitas, et on eestlane!
Eks inimene ise võib määratleda, kes ta on. Paul Keresega rääkis ta sellel olümpial mitte eesti, vaid saksa keelt. Aeg oli selline, polnud vaja, et teataks, et rootslaste kapten Eestist on.
Polnud ka vaja, et teataks, et ta valdab vabalt vene keelt ja võis aru saada, mida NLiidu meeskond omavahel räägib.
Sind aga tõi Hildebrand probleemmale juurde, millega tegeled senini.
Jah, ja mis veel, esimese asi komponeerima! Arvasin muidugi, et seda küll ei oska. Alguses tegime aga koos ja varsti mina ka iseseisvalt.
Mõnes mõttes jõudsid väga kõrgele. Sa olid 12 aastat (2005 – 2017) Rootsi probleemmale ajakirja „Springaren“ peatoimetaja.
See ajakiri on rohkem kui 100 aastat vana. Mina muutsin selle väljaandmise järk järgult digitaalseks, ajakohastasin selle tegemise arvutis. Oma 200 leheküljega aastas pean seda ühe kõige tihedama infoga ajakirjaks Rootsis, kuna probleemmales on infotihedus suurem kui näiteks tavamales. Kuidas kõige sellega hakkama saadi enne arvutite ajastut, see on peaaegu mõistatus.
Aga hakkama saadi. Kes teab, mille üle inimesed saja aasta pärast imestavad meie kohta. Tean, et sa vestled tehisintellektiga. Mis keeles?
Pole vahet, AI toimib kõigis keeltes mida oskan, ka programmerimise keeltes teeb häid soovitusi. Aitas minul kord sorteerida malelist materjali. Siis soovitas minul kontakti võtta Eesti probleemmale klubiga!? Ütlesin et sellist ei ole. Tema aga jah, jah, vabandust väga, aga kui mujal on, siis peaks ju ka Eestis olema!
See on nagu vaimudega vestlemine.
Vaimudega just mitte, suhtlemine toimub täiesti arusaadaval moel, klahvide ja ekraani kaudu. Mida kogeda võib, mis tõesti võib sügavalt hämmastada, on tänapäeva arvutite ja otsingumootorite võimsus!
Tean, et oled osalenud ka Probleemmaletajate ülemaailmsetel kongressidel.
Aleksandriga käisin 2000.a. kongressil Pulas ja 2001.a. Wageningenis. Juhtkond tegi, meist olenemata, märkuse et Brasiilia, Bulgaaria, Eesti ja Läti ei ole nimetanud ametlikke delegaate. See jäi minul südamele. Võtsin kätte ja rääkisin Eesti maleliiduga. Eesti esindamisest järgneb kokkuvõte siin: Kongressil 2005.a. Eretrias olin esimest korda Eesti ametlik delegaat. Ka järgmistel kongressidel olin Eesti delegaat, minuga kaasas käis kõik aeg Margus Sööt. Tegelesime nii koostamise kui ka kongressi raames toimuvate lahendamisvõistlustega. Käisime 2006.a. Wageningenis ja 2007.a. Rhodosel. Kongressil 2008.a. Jurmalas oli meid rohkem. Lahendamisvõistlustel osalesid (tulemuste järjekorras) Margus Sööt, Tatjana Fomina, Indrek Aunver ja Eerik-Jaan Sergo. 2009.a. kongress toimus kaugel Rio de Janeiros, 2011.a. Jesis ja nüüd viimati 2024.a. käisime uuesti Jurmalas. Kongresside ajaloo kohta saab lugeda https://www.wfcc.ch/meetings/
Probleemmale kõrval mängid siiski vahel kaasa ka tavamale võistlustel. Vähemalt olen sind Eestis turniiridel osalemas näinud.
Kõige rohkem andev on olnud, et Urmas Randma on mind mõned korrad kutsunud mängima Pühajärve handicap turniiridel. Need on tõesti väga omapärased ettevõtmised, sageli maailmanimede osavõtul. Sai näiteks mängitud ja räägitud Viktor Kortšnoiga. Meil ju ühine sõber, seesamane Aleksander Hildebrand, kes teda toetas nn ärahüppamisel läände, ja kes hiljem tema raamatu skandaalsest Baguio MM-matšist rootsi keelde tõlkis. Minu üldine arusaam malest tõusis ka kõvasti. Veel olen Eestis mänginud Tartus, Tallinnas, Elvas ja Eesti meeskonnaga Soomes ja Lätis. Ega minul küll partiides eriti hästi pole läinud, aga las aeg veel annab arutust ja probleemmale istub seda paremini!
Indrek Aunver koos abikaasaga Tallinnas Mustamäel külas Merike Rõtoval, kelle tehtud on ka foto.
Sa käid aegajalt koos abikaasa Premrudi Prichai - Aunveriga tema kodumaal Tais. Kui palju seal malet mängitakse?
Seal on väga palju inimesi, suur rahvastikuarv, mis tähendab, et on kõike, ka maletajaid. Lauamängudest muidu on kõige populaarsem Tai kabe (makhos), mis reeglitelt erineb nii siin mängitavast 64-ruudulisest kui ka rahvusvahelisest 100-ruudulisest kabest. Samuti on neil ka täiesti oma male (makruk), mis teatavasti on kõige ürgsem veel käibel olev maleversioon. Kõik areneb selles aeglasemalt kui tavamales ja terve mängu käigus on kasulik mõelda nii nagu lõppmängus. Mängitakse igal pool, nii väljas kui sees, aedades, kohvikutes ja parkides. Ka mina osalen.
Tai male makruk.
Oli juttu sinu keelteoskusest – eesti, rootsi, inglise…
Saksa keelt oskan lugeda. See on ju sama, mis rootsi keel. Rootslane seda ei tunnista, aga kuna rootsi keel on minul õpitud keel, siis näen selgemini seda sarnasust.
Hm, sama? Ei ütleks. Ilmselt keelteandekas inimene, kui oskab üht, omandab ka teise kergelt. Kas sa räägid ka tai keelt?
Mitte päris, noorena oli kergem mingi uue keelega hakkama saada. Abikaasaga aga suhtleme omavahel nii inglise kui tai keeles läbisegi üllatavalt probleemivabalt. Ja ingliskeelseid laensõnu kasutatakse ju Tais nii kui nii.
Praegu tegeled sa probleemmalega ka organisatoorselt.
Aitan läbi viia rahvusvahelisi probleemmale lahendamisvõistlusi. On selline organisatsioon kui World Federation for Chess Composition (WFCC – koduleht https://www.wfcc.ch/). Nemad korraldavad järjekindlalt lahendamisvõistlusi. Mõned turniirid on sellised et algavad täpselt samal kellaajal kogu maailmas. USA lahendajad peavad siis vara tõusma, Jaapani lahendajad kaua üleval olema, aga kõik leiavad, et pingutus on asja väärt!
Kuna sa oled ka ise igat liiki maleülesandeid koostanud, siis palun sinult intervjuu lõppu ühe nendest.
Eks neid ülesandeid üks sadakond ole. Neid, mida ise koostanud ja ka palju koostöid. Koostöö meeldib tegelikult kõige rohkem, sellised kus kaks või enam maletajat kõik tegutsevad samal eesmärgil.
On olemas meeskondlik üritus, World Chess Composition Tournament (WCCT), mida ka kutsutakse kompositsioonmale olümpiaks. Kuna Eesti meeskonda ei ole, sain õiguse osaleda Rootsi meeskonnas. Viimati õnnestus minul eriti hästi. Üksi kogusin rootslastele rohkem punkte kui kõik teised nende meeskonna liikmed kokku! See tähendab ka, et kui leidub entusiastlike kaaslasi Eestis, on Eesti meeskond järgmisel sellisel olümpial täiesti mõeldav. Andke märku, kes osaleda soovib!
Kaj Engströmiga koos saavutasin kuuenda(!) koha kahekäiguliste osakonnas, WCCT a.2022. Olime tabeli eesotsas ainukesed tiitliteta koostajad. Teised meist ees- ja tagapool oli kõik kompositsioonmale suurmeistrid (GM). Muide, neid tiitleid jagatakse FIDE-Albumi põhjal.
Kahekäigulistele oli ette antud teema: Valge malend käib ühelt väljalt ära, ähvardades matti. Must, end kaitstes, käib sellele väljale kus valge malend varem seisis, ja seda vähemalt kahe malendiga. Ülesandes näeme seda efekti mitte ainult kahe, vaid viie malendiga. Olime ainukesed kellel samas probleemis õnnestus see rohkem kui neli korda!
Oda käib väljalt d4 ära ja ähvardab matt La7. Katsed: Kui 1.Oa1? siis Vdd4! 1.Ob2? Red4! 1.Oe5? d4! 1.Of6? Rfd4! 1.Og7? Vgd4! 1.Oh8? Og1!
Lahenduskäik: Od4-c3 ! 1. … Vdd4 2.Va1x 1. … Red4 2.La2x 1. … d4 2.Va5x 1. … Rfd4 2.Lf8x 1. … Vgd4 2.Vg8x 1. ... Og1 2.Vh8x 1. … Va1 2.V:a1x
Lõpuks veel pilt õlimaalist, mille autoriks tuntud Välis-Eesti kirjanik/kunstnik Helga Nõu.
Näeme, kuidas lipp lööb etturi ja matistab ratsu nagu see oli vigurmale probleemis, mille komponeerisin koos Margus Söödiga Rhodose saarel. Pikk Hermann on vanker, mis ootab oma aega, et tegutseda järgmises lahenduses. Malendid on kujundatud sellised, kui need milledega ma lapsepõlves mängisin.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
