Meeldiv teid näha Pühajärve turniiril. Kui mitmes turniir see on teil Eestis?
Kas isegi enam täpselt mäletan. Paar korda olen varem siin Pühajärvel olnud, paar korda Saaremaal. Sel suvel mängisime malet isegi Hiiumaal. Kõik need on olnud Urmas Randma korraldatud võistlused, meeldiva õhkkonnaga maletajate kokkusaamised. Suur tänu, et ta mind on kutsunud.
Arthur Kogan Pühajärve turniiril. Foto Merike Rõtova.
Teie kogu elu on olnud pühendatud malele.
Seda küll. Kui lapsena käigud selgeks sain, hakkasin üsna varsti eakaaslastele turniire korraldama. Kuna nad mängisid minust halvemini, siis hakkasin neid ka õpetama. Nii sai alguse minu treeneritöö! Tollal ma muidugi ei teadnud, et treeneritööst saab minu elukutse.
Te sündisite Ukrainas?
Jah, jaanuaris 1974. Kuid kui olin kaheaastane, emigreerus meie pere sealt Iisraeli, kus kasvasin ja elasin üle 20 aasta. Seejärel oli mul kolm aastat õnn elada Prantsusmaal ja veel nii mitmeski kenas paigas maailmas. Ma abiellusin 2003. aastal. Minu naine on bulgaarlanna, naiste rahvusvaheline meister Tatiana Plachkinova-Kogan. Meil on tütar ja poeg. Praegu elame Hispaanias, Tarragonas. Malet mängin küll Iisraeli lipu all.
Selline rahvusvaheline elu tähendab ilmselt ka keelteoskust. Mitut keelt valdate?
Nii kaheksa-üheksa. Minu emakeel on ivriit. Küllalt vara õppisin selgeks vene keele. Abikaasaga rääkisime alguses omavahel inglise keeles. Nüüd elades Hispaanias oleme omandanud hispaania keele ja räägime seda ka kodus.
Vikipeediast võib lugeda, et olete palju rahvusvahelisi turniire võitnud.
Olen mänginud malet üle 40 aasta kogu maailmas ja mul on tõesti olnud rõõm ka küllaldaselt turniire võita. Aga ma olen alati õnnelik, kui leian uusi võimalusi selles lõpmatute võimalustega mängus, mis on ühtaegu nii kunst, teadus kui sport.
Mis aastal saite suurmeistriks?
Vajaliku kolmanda suurmeistri normi täitsin 1998. aastal.
Siis üha enam pühendusite treeneritööle.
See läks järk-järgult. Tuli vastu võtta otsuseid. Kui on perekond, peab mõtlema ka sissetulekule. Nüüdseks on kujunenud nii, et mängin turniiridel tõesti harva. Urmas Randma turniiridel on oma võlu, nii et siin ma siiski olen.
Pühajärve turniir on handicap. Kas selliseid turniire veel teate, olete ise mänginud?
Ise mänginud ei ole. Ühte etteandmisega turniiri tean veel. Aga Urmasel on pisut omamoodi süsteem, mis on ennast õigustanud, kui ta tahab siia suurmeistritega mängima ka tuntud kultuuriinimesi, ettevõtjaid jt.
Tulles tagasi teie treeneritöö juurde, mis on olnud olulisemad etapid.
1999.a. olin Hollandi naiskonna treener. Siis töötasin kümme aastat Itaalia nii mees- kui naiskonnaga. Hispaanias ma töötan pimedatega. See ei ole raha pärast, raha on pimedate organisatsioonidel vähe. Kuid mul on olnud hea meel, kui ka neid saab male abil rõõmustada.
Ka Eestis mängivad pimedad malet. Neil on oma malelauad.
Igal oma malelaud, millel ta sõrmede abil „näeb“.
Kas te olite mõne võistkonna treener ka hiljuti Budapesti maleolümpial?
Olin Budapestis Iisraeli naiskonna treenerina.
Keda sooviksite nimetada oma õpilastest?
2003. aastal sai minu õpilaseks aserbaidžaani noormees Teimur Radjabov, nüüdseks maailmas väga tuntud maletaja. Töö toimus muidugi interneti vahendusel. Tahaksin rääkida ka ühest Covidi ajal Judit Polgari ettevõtmisel toimunud maleõpetusest. Need olid loengud parimatele kuni 18-aastastele kogu maailmas. Ikka internetis, Covidi ajal poleks see teisiti mõeldav olnudki. Sealt jäi mulle meelde Gukesh. Loengu lõppedes teised kadusid kohe ekraanide tagant. Gukesh jäi. Tema tahtis ikka veel midagi küsida. Eks suur malearmastus ongi viinud ta sinna, kus ta praegu on.
Tean, et teil on oma maleõpetussüsteem: olalachess. Ehk seletaksite lähemalt, mis see on?
Kui ma elasin Prantsusmaal, panin tähele, et kui prantslased millegi üle rõõmustasid, siis nad hõikasid: olala! Hakkasin oma treeningutel lahendamiseks andma ülesandeid, kus tuli leida omapärane võitev käik, mille puhul oleks põhjust hüüda: olala! Nii hakatigi mu loenguid hüüdma olalachess. Ma tahaksin, et male tekitaks rõõmsaid, positiivseid mõtteid. Olen isegi öelnud, et tahaksin, et malendid naerataksid. Ega see küll võimalik pole, aga hea kujutlusvõime puhul…
Põhiline treeneritöös on anda oma teadmisi edasi, aidata mõista, kui palju võib malest kasu olla. Male arendab leidlikkust, oskust elus hakkama saada. Treenerina olen töötanud igas vanuses inimestega, aidanud neil saada tšempionideks, saavutada teisi kõrgeid tiitleid. Olen aidanud maailma tippmaletajaid.
Praegu on kogu maleõpetus suures osas seotud internetiga. Aga raamatud? Kas te võiksite nimetada mõnd olulist maleraamatut?
Ühe sellise autoriks on eestlane Paul Keres. Ma ei tea paremat lõppmängude raamatut kui Kerese „Praktilised lõppmängud“. Kui palju variante, kui palju erinevate võimaluste tutvustusi. Olen imestanud, kuidas ta suutis selle ilma interneti abita valmis teha. Olen seda lugenud inglise keeles.
Mina olen seda lugenud saksa keeles. „Praktische Endspiele“. Keres kirjutaski selle saksa keeles ja see ilmus ühe saksa kirjastuse väljaandel. Seda raamatut ei ole eesti keeles.
Ei ole Kerese emakeeles? See on küll kahetsusväärne.
Arthur Kogan Pühajärve Puhkekeskuses Merike Rõtovale intervjuud andmas. Foto Arina Liskmann.
Üha enam naisi mängib tugevamini malet. Kas teie olete kaotanud turniiripartii mõnele naismaletajale, kas olete seda üle elanud?
Olen kaotanud mitmele India naismaletajale, nad mängivad hästi. Kui palju ma üle elan, see ei sõltu vastase soost. Aga ma tean, et mõned mehed isegi häbenevad naismaletajale kaotada. See on nende meeste probleem. Mida rutem nad sellest probleemist vabanevad, seda parem neile. Male on loogiline mäng. Loogilise mõtlemisega inimesi on nii meeste kui naiste hulgas. Küsimus on pigem selles, et naisi mängib malet tunduvalt vähem kui mehi. Mida rohkem naisi male juurde tuleb, seda enam tõuseb nende tase.
Treenerina ütleksin veel seda, et tüdrukud on püüdlikumad kui poisid. Kui võtta sajaliikmeline poiste grupp, siis maletajaid saab nendest üks-kaks, ülejäänud tüdinevad. Tüdrukute puhul tuleb sajast kindlasti märksa enam mängijaid. Kes tahab saada heaks maletajaks, peab palju tööd tegema.
Viimane maleolümpia pani rääkima India maletajatest. On lausa ime võita nii open kui naiskondlik turniir.
India naismaletajatest juba rääkisin, kellele on tulnud kaotada. India meestest äratab Gukeshi kõrval enam tähelepanu Arjun Erigaisi, FIDE reitingutabelis on ta Gukeshist isegi eespool, viimasel ajal enamasti kolme esimese hulgas. Arjun armastab riske võtta. Aga ta teab, millal seda on õige teha, nii et risk ennast õigustaks.
Paarkümmend aastat tagasi olin Indias ühel maleüritusel. Üks kohalik seletas mulle veendunult, et nemad lähevad Hiinast igas mõttes ette, kuna nendel oma keele kõrval on ametlikuks keeleks ka inglise keel, mis aitab maailmas läbi lüüa. Minu vestluskaaslane pidas silmas küll põhiliselt majandust. Aga tänavu jälgides India edu maleolümpial, meenus mulle see ammune jutuajamine. Mõtlesin, et kas ka males inglise keel aitab. Muide, kuidas Hiina tippmaletajad inglise keelt räägivad?
Halvasti räägivad. Ma ei ole mõelnud küsimusele, kui palju keel maleoskusele kaasa aitab. Eks mõningal määral võib-olla tõesti. Ise olen treenerina oma õpilasi mitmetes keeltes juhendanud.
Eks põhiline on ikka malekeel, mida iganes see ka tähendaks.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
