Üha enam kuuleb suvehakul soovitusi: kui tahate korralikult välja puhata, siis vabanege puhkuseajaks nutitelefoni- ja arvutisõltuvusest. Leidke tee raamaturiiuli juurde, seal on nii mõndagi väärtuslikku, mida tasub uuesti üle lugeda, meelde tuletada.
14. juulil oleks saanud 90-aastaseks Valter Heuer, kes lahkus meie hulgast kaksteist aastat tagasi. Ajendatuna juubelitähtpäevast võtsin oma raamaturiiulist kaks Valter Heueri raamatut – „Meie Keres“ (1977) ja „Male lugu“(2008). Võtsin, hakkasin sirvima ja jäingi lugema. Olen neid teoseid malest kirjutades ennegi uuesti kätte võtnud kui väärtuslikku teatmematerjali. Seekord aga lugesin põhjalikumalt süvenedes ja tundsin, kuidas Valter Heueri sõnamaagia mind üha enam haaras.
Foto: Eesti spordi biograafiline leksikon
On korduvalt räägitud ja kirjutatud, ja seda on teinud ka Valter Heuer ise, et nii väikesel rahval kui eestlased on tohutult vedanud, et meil oli selline suurkuju kui Paul Keres. Ütleksin ka, et meil on samamoodi vedanud, et Paul Keresel oli selline biograaf nagu Valter Heuer. Tema sõnakasutus lummab, tema faktide otsimis- ja leidmisvõime tekitab lugupidamist.
„Meie Keres“. Selle raamatu tiraaž oli 40 000. Isegi nõukogudeaegsete suurte tiraažide juures oli seda palju, kuid see osteti kohe ära. See sai aastapreemia kui silmapaistvaim teos publitsistika valdkonnas. Veel enam, peaaegu selle ainsa teose põhjal võeti spordiajakirjanik Valter Heuer Kirjanike Liidu liikmeks. Tõsi, varem oli tema sulest ilmunud olümpiaraamat „Tokio 1964“. Kuid hinnatavaks osutus just meie suurmeistrile pühendatu. Ta kirjutas malest ja maletaja(te)st, kuid tema sõnum jõudis kõigini. Haaras neidki, kes võib-olla male kõike ei tundnudki. Tal oli, mida ütelda.
Andres Langemets on kirjutanud: „V.Heueri male-esseistika on terve humanistliku hoiaku õppetükk ka neile lugejaile, kes malest suurt ei taipa. Temasugust esseisti pole Eestis ennem olnud ega paista kuskilt ka juurde tulevat.“ Silmas on peetud ka aastate jooksul ajakirjanduses ilmunud arvukaid artikleid.
Heueri „Male lugu“ on isegi teenimatult vähe tähelepanu saanud. See ei ole pelgalt lugu, see on male ajalugu, mille autor meile on pärandanud. Male teke aegade hämaruses Indias (või ka mujal) läbi sajandite kuni 1920. aastal algava uute suuruste perioodini. Valter Heuer ise on kirjutanud: „Tegemist on tagasihoidliku katsetusega võimalust mööda analüüsida sündmuste toimumisajast pärinevaid kommentaare, ideelisi ja maletehnilisi vaidlusi.“
Tõepoolest, raamatus on palju tsitaate, mis annavad edasi turniiride olustikku, iseloomustavad maletajaid. Kuid kõik see annab tunnistust ka sellest, millise tohutu töö on raamatu autor ära teinud seda hulgalist materjali kokku kogudes. Annab tunnistust autori keelteoskusest. Maleajalugu ilma saksa keeleta uurida oleks ju problemaatiline, tegelikult võimatu. Inglise keel on ju alles pärast Teist maailmasõda maailmakeeleks saanud.
Millisena ma ise mäletan Valter Heuerit? Tundsin ma teda ju üle poole sajandi. Eelkõige paljulugenud intellektuaalina, kes oli kodus mitte ainult male puudutavas ainestikus, mistõttu ta oli omainimene meie kirjandus- ja kultuuriringkondades. Ta oli erudiit, kelle sädelevat mõttelendu oli huvitav jälgida mitte ainult kirjas, vaid ka kõnes. Samas võis ta mõjuda asju siia-sinna kaotava boheemlasena, kelle prioriteetide hulka korraarmastus ei pruugi alati kuuluda. Selles viimases ma eksisin. Veendusin selles, kui ta kord kutsus mind külla vaatama tema malearhiivi. Seisin vist imestusest suu lahti riiuli ees, kus ranges ajalise järjestuses paiknesid kaustad male materjalidega. Oleksin oodanud, et toas kirjutuslaual või diivanil vedeleb käsikirju, mille vahelt pudeneb mõni malenupp. Ei midagi niisugust. Oli tunne, et nii korras kodust arhiivi pole ma näinudki. Siis ma veel ei teadnudki, et ta kirjutab raamatut maleajaloost. Minu jaoks oli ta tollal vaid Kerese eluloo talletaja.
Tal oli hämmastavaid organisaatori võimeid. 1976 oli ta esimese Paul Kerese mälestusfestivali idee autor ja üks põhilisi läbiviijaid. Õigemini ta oli selle festivali hing. Ta jõudis kõikjale, rääkis lahkunud suurmeistrist, innustas malet mängima. Mäletan, kuidas kogu festivali ideega tuldi kaasa, malelaine kandus üle Eestimaa. Üks mees tegi selleks palju. Ja see mees oli Valter Heuer.
Kuidagi kaootiline oli ta siiski. Tundus, et ta ei jõua oma töödega kunagi valmis. Tegelikult ei jõudnudki. 1977 ilmunud „Meie Keres“ vajas järge, lõppes see ju sündmustega enne 1948. aasta Haag-Moskva turniiri. Kirjastuses ei väsitud temalt seda küsimast. Katkendeid ilmus siin-seal perioodikas, järjelugudena ajakirjas „Kehakultuur“. Põhjusi võis olla mitmeid. Valter Heuer oli perfektsionist. Ta tahtis, et kõik materjalid oleks olemas. Kuid oli arhiive, millele ligipääs oli nõukogude ajal suletud. Valter Heuer oli aus inimene. Ausalt, nii nagu ta mõtles, kirjutada oli tollal võimatu. Meenub ka, kuidas Moskva ühe spordikirjastuse maleraamatute toimetaja käis aastaid Tallinnas lootuses lõpuks ometi saada Valter Heuerilt käsikirja venekeelse Paul Kerese raamatu jaoks.
Hea, et tal nii korras arhiiv oli. Nii ilmusid kaks tema raamatut postuumselt: „Malelugu“ 2008 ja oluliselt täiendatud „Meie Keres“ 2011. Lugegem neid veel ja veel. Soovitagem oma lastele ja lastelastele.
Ma ei ole siin rääkinud Valter Heuerist kui maletajast. Neid andmeid saab ju spordileksikonist kergesti vaadata. Ta oli sõjajärgsete aastakümnete meie üks arvestatavamaid maletajaid, meistersportlane. Kuulus veerand sajandit Eesti koondisse. Tal oli medaleid Eesti meistrivõistlustelt, üks neist 1976. aastal kuldne. Temast kui maletajast on kirjutanud suurmeister Larissa Volpert, kellega Valter Heuer kunagi Tartus ka malelist koostööd tegi:
„Tema erk ja elav mõistus neelas agarasti ja ahnesti muljeid, ta ei talunud labasust… Tema malelik anne oli adekvaatne nende hingeomadustega. Kerese ja Tali kombel oli ta veendunud, et ettevaatlik ja igav male ei olegi male.“
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
