EESTI PARTII
„Parem ükskord näha, kui sada korda kuulata.“
(suurepärane vene vanasõna)
Möödunud aasta novembris mängis Pühajärve rahvusvahelisel handicup kiirmaleturniiril kaasa ka rahvusvaheline meister Venemaalt Aleksandr Lõssenko. Oma muljetest jutustas ta Moskvas ilmuva maleajakirja „64“ veergudel artiklis „Eesti partii“. Tal polnud midagi selle vastu, et see ka eesti keelde tõlgitaks, mida alljärgnevalt ongi tehtud.
Unustamatu Paul Keres oli inimene, kes oskas hästi varjata oma tundeid. Vaid vähesed olid teda näinud ärritununa. Selliseid juhuseid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ükskord juhtus see 1954. aastal Amsterdami maleolümpial. Pärast hiilgavalt läbi viidud partiid Sajtariga, kus rünnak koos kahingutega oli väga energiline, samas ka elegantne, oli suurmeister oma inglise kolleegilt kuulnud: „Aga kas te teate, et Aleksandr Kotov (Nõukogude Liidu meeskonna kapten) ütles teie partii kohta: „Tõeline nõukogude partii.“ „Ei, tõeline eesti partii,“ vastanud Keres.
Omades oma ajaloos sellist hiiglast, on eesti maletajatel kergem propageerida meie kuninglikku mängu kui nende kolleegidel teistes maades. Pole imeks panna, et Eestis toimuvad erinevad, kusjuures vahel ka küllalt tugeva koosseisuga rahvusvahelised turniirid. Ühest sellisest, nimelt handicup turniirist Pühajärvel ma tahangi rääkida.
Kuidas mul õnnestus sinna pääseda?
Veel kevadel olin ma Skype`i teel vestelnud oma vana sõbra Jaan Narvaga. Me õppisime temaga kunagi koos Kõrgemas Treenerite Koolis Moskvas, kus kahe aasta jooksul valmistati ette eliittreenereid.
Möödusid aastad, olime endiselt head sõbrad, kuigi kokku saime harva. Ma tahtsin teda veel kord näha, aga peale selle, ma ei olnud viibinud Eestis pärast 1990. aastat, kui Eesti veel polnud iseseisev riik. Huvitav oli teada saada, kuidas seal elu tegelikult kulgeb. Omaenese erinevate maade külastamise kogemuste põhjal olin ma juba ammu aru saanud, et usaldada võib vaid oma silmi, mitte ajalehti ja televiisorit.
„Noh olgu,“ ütles Jaan, kuulnud minu soovist. „Peame sidet. Võib-olla tuleb midagi sobivat.“
Paar sõna Jaanist. Veidi flegmaatiline ja heasüdamlik, hämmastas ta meid oma metoodilisusega, kui ta konspekteeris kõik loengud ühte paksu kaustikusse, kahe aasta jooksul kogunes neid mitu tükki. Kui teile tundub, et selles pole midagi erilist, siis märgin, et kõik meie grupis ja ka teistes gruppides, kirjutasid kuuldu õhukestesse vihikutesse, mis muidugi pärast kergesti kaduma läksid.
Talle meeldis suitsetada ja ta jõi kanget kohvi. Nagu paljud eestlased, polnud ta eriti jutukas, kuid kui temaga jutule saadi, siis tema sõnaahtrus kadus. Kuigi ta on oma maa patrioot, on ta elu olnud tihedalt seotud Venemaaga. Ta sündis Magadanis, kuhu tema vanemad olid välja saadetud. Kolmeaastasena sõitis ta lennukiga Eestisse, kuid ütleb, et sellest sõidust ei mäleta ta midagi. Keskkooli lõpetamise järel astus Moskvas Riiklikku Kehakultuuri Keskinstituuti, seejärel Kõrgemasse Treenerite Kooli. Seega kuus aastat impeeriumi pealinnas. Nii et meie elu reaalsust tunneb ta hästi. Tema naine Regina on pärit tuntud Rõtovite vene-eesti maleperekonnast. Neil on viis last, 20. sajandil sündisid kolm tütart, 21. sajandil aga kaks poega. Triin ja Mai mängivad meistri tasemel ja kuuluvad maleolümpial Eesti naiskonda. Seal on mänginud ka Regina. Jaan on kord olnud treener. Sellist perekondlikkust maleolümpial on raske leida.
Perekond Narva. Vasakult: Jaan, Triin, Jaan Oskar, Regina, Mart, Ann ja Mai.
Suve algul teatas mu sõber, et ta rääkis Pühajärve turniiri peaorganiseerijaga, kes andis nõusoleku minu kutsumiseks. Pühajärv asub kolme kilomeetri kaugusel Otepääst, mis ammustel aegadel oli tuntud kui NSV Liidu suusakoondise ettevalmistuspaik. Kuna kogu Otepää ümbrus on täis hästi asfalteeritud teeradu rulluisutajate jaoks (üks selline viib otse Pühajärvele), siis võib öelda, et kolm kilomeetrit on sammu kaugusel. Loodus on seal kena, palju järvi ja kuusikuid, on väikseid künkaidki.
Turniir ise toimus juba kaheksateistkümnendat korda ja seda võib täie õigusega nimetada traditsiooniliseks. Peaorganisaator Urmas Randma ütles, et turniiri idee on lihtne, kutsuda malearmastajaid inimesi (nii professionaale kui ka amatööre) ja anda neile võimalus võistelda mugavates tingimustes ning sõbralikus õhkkonnas. Kusjuures amatööride hulgas peavad tingimata olema eredad isiksused – tuntud kirjanikud, näitlejad, ärimehed, poliitikud…
Võimaluste võrdsustamiseks on kasutusel handicup. Kogu koosseis on jagatud reitingute alusel viide gruppi. Vahe gruppide vahel on kaks minutit. Kuna ühe kiirpartii kestuseks on kakskümmend minutit, siis ühesuguse reitinguga mängijatel on ajad vastavalt kümme-kümme, aga näiteks esimese ja viienda esindajatel kaks-kaheksateist. Osavõtjaid on viimasel ajal 36, kusjuures kõik mängivad kõigiga läbi. 35 vooru kolme päevaga on väsitav, kuid arvestades turniiril valitsevat sõbralikku õhkkonda ja mugavaid olmetingimusi, suudavad seda üle elada ka vanemad inimesed, keda turniiril on tavaliselt küllalt palju.
Urmas on selle traditsiooni algataja, ta räägib meeleldi huvitavatest maletajatest, kes kaheksateist aasta jooksul on turniiril osalenud. Neli korda mängis siin Viktor Kortšnoi, ükskord isegi Anatoli Karpov. Eelmise aasta turniiri võitis Aleksei Širov. Selle aasta turniiri koosseisus oli kaheksa suurmeistrit, nendest kõige kõrgema reitinguga oli rootslane Nils Grandelius, kõige tuntumad Aleksandr Halifman ja Jaan Ehlvest.
Kuid ma ruttasin veidi ette, kuna enne Pühajärvet ma olin veel poolteist päeva Tallinnas.
Eesti pealinn oli selle 27 aasta jooksul, mis ma polnud siin viibinud, vähe muutunud. Linn ei tundunud puhtamana, sest oli ka varem küllalt puhas. Kuna olin vaid kesk- ja vanalinnas, siis ma ei näinud ka eriti palju uusi hooneid. Minu lemmikhotell „Viru“ seisis omal kohal, aga selle kõrvale on ehitatud suur kaubanduskeskus. Inimesed pole ka muutunud. Teenindamine poodides ja restoranides on viisakas ja kliendisõbralik. Keelega pole probleeme: tahate – rääkige inglise keeles, tahate – vene keeles. Kohvikud on Tallinnas olnud alati inimeste põhisuhtluspaikadeks, nüüd on neid mugavaid kohti veel rohkem. Mis puutub muutustesse, siis paistsid silma kaks asja. Esimene, mis pole küll nii väga tähtis, aga mis siiski näitab elanike moraalset palet (see tähendab kurikuulsat vaimsust) – tänavatel peaaegu ei ole kodutuid koeri ja kasse. Teine, aga selle kohta juba ei saa öelda, et see poleks tähtis – pooleteist päeva jooksul Tallinnas ja pooleteist päeva jooksul teel sinna ja tagasi nägin ma vaid kord inimest sõjaväelase vormis. Mis puutub politseisse, siis politseiautosid ma nägin, korravalvureid endid väga harva. Samas, kuidas oli varem? Nii nagu meil Venemaal praegu.
Urmas Randma ise ei ole üldsegi mitte maletaja, ehkki meie iidne mäng teda paelub. Ta on kergejõustiklaste treener ja mänedžer. Ja võib-olla just seepärast ta mõistab, et malemaailm pole ainult turniirid. Treeningud on sama tähtsad. Minu Tallinnas viibimise esimesel õhtul toimus kenas kohvikus „August“ kohtumine kohalike maletajate ja treeneritega. Loenguga malepsühholoogiast esines praegu Hispaanias elav suurmeister Arthur Kogan. Ta on võrdlemisi tuntud treener, kes on viimastel aastatel tegelenud Fabiano Caruana ja Hikaru Nakamuraga. Lühikese loenguga malelise ettevalmistuse probleemidest esines ka nende ridade autor.
Ütlen ausalt, et vaatamata oma treeneritööle Indias ja ka erinevate võistkondadega maleolümpial, oli mul raske püsida samal tasemel treeneritöö mõistmisest, mida võis kogeda Kogani loengust. Veel kord tänu Kõrgemale Treenerite Koolile. Tuli meelde tuletada paljugi sellest, mida meile seal õpetati, et mitte häbisse jääda. Seda enam, et Arthur oma loengus pidevalt kiitis vene male koolkonda. Muide, enne kui ta alustas, ta küsis, mis keeles rääkida, kas inglise või vene. Kuulajad valisid vene keele. Mullegi see sobis, vene keeles on mul mõistagi kergem esineda. Kogani loengus oli palju huvitavaid momente. Selgus, et isegi väljapaistvad maletajad ei tea paljusid asju, kuna mitte kõigil pole olnud häid esimesi treenereid. Näiteks Nakamural polnud automaatset harjumust viia vanker vabale joonele, see tähendab, et ta ei teadnud seda, mida meil treenerid õpetavad esimestest tundidest. Paljud tugevad noored suurmeistrid ei tunne üldse maleklassikat: nendele on isegi Botvinnik ja Tal midagi kauget ning vähetuntut, rääkimata juba Capablancast või Laskerist. Sellesuunalisi teadmisi saades tõusis Kogani hoolealuste mängutase märgatavalt.
Suurt tähelepanu pühendas lektor füüsilisele ettevalmistusele (selleta pole võimalik kõrgtasemel edu saavutada) ja muidugi ka psühholoogilisele küljele.
Kuulajatele esitati huvitavaid küsimusi.
„Kuidas te määratlete, mis on hea käik?“ küsis Arthur. Vastused teda ei rahuldanud. Mina vaikisin, keskendusin mõttes oma eelseisvale ettekandele.
„Kahe plussiga käik,“ ütles Kogan. Minu ütlemata jäänud vastus oli veidi täpsem: käik, mis lahendab kaks ülesannet.
Järgmise küsimuse puhul ma ei pidanud vastu. Küsimus: „Teil on võiduseis. Aju vabaneb pingest ja te loodate võita automaatselt. Nii tekivad võimalused midagi ette jätta. Mis teha, et seda ei juhtuks?“
Vastus: „Püstitada endale ülesanne teha hea käik.“
Arvasin ära. Lektor oli minu vastusega rahul. Tõsi, tema enda vastus oli laiahaardelisem.
„Polegi nii tähtis, milline ülesanne püstitada. Peaasi et aju saaks endale mingi ülesande, et ta ei lülituks välja.“ Ettekannete lõppedes jõime teed. Esitati veel kõige ootamatumaid küsimusi.
„Mis te arvate sellest, et paljudel väljapaistvatel maletajatel on nn tapjainstinkt?“ küsiti Koganilt.
„Jah, nii see on. Võimalik, et just sellest instinktist jäi puudu Keresel, et temast ei saanud maailmameistrit. Võin öelda, et üks kõige kuulsamaid kaasaja maletajaid ütles kord kerge auru all olles, et kui ta poleks see, kes ta on, siis hakkaks ta sarimõrtsukaks.“
Kuigi ka nimi nimetati, ma siiski ei söanda seda siin kirja panna.
Oli palju muudki huvitavat. See kõik tuletas meelde vahvaid aegu Kõrgemas Treenerite Koolis. Mis minusse puutub, siis kuulajatele avaldas muljet minu põhiline treeneritöö saladus, mille ma neile reetsin.
„Kui minu hoolealune mängib tähtsat või veel enam, otsustavat partiid, siis enne selle algust annan talle ainult ühe nõuande, mitte rohkem. Kui ma annan rohkem, siis satub ta segadusse, püüdes aru saada, milline nõuanne on tähtsaim, millele keskenduda esmajärjekorras ja nõnda edasi…“
See tähendab, et ma pean paljudest nõuannetest, mida tahaksin anda, valima tähtsaima. Uskuge, see polegi nii kerge. Selles seisnebki treeneritöö kunst.
Kuid on juba aeg siirduda Pühajärvele, kus 24. novembril algas handicup-turniir. Lühike kõne Urmas Randmalt ja peakohtunik Jaan Narva palus käivitada kellad.
Võistlus läks lahti ja asi oli naljast kaugel. Etteantaval ajal, mis oli vahel lausa 16 minutit, polnud seejuures väike osa. Stardist asusid liidripositsioonile noor rootsi suurmeister Nils Grandelius ja tema eesti kolleeg Kaido Külaots. Kümnenda vooruni liikusid nad edasi külg külje kõrval, siis rebis skandinaavlane end ette ja võitis teenitult turniiri, kaotamata seejuures ühtegi partiid. Tuntud Jaan Ehlvest, kes nüüd elab USAs, aga kes eestlastele on ikkagi oma tugevaim maletaja, mängis stardis ebaühtlaselt, kuid lõpupoole jõudis liidritele kannule ja finišeeris kolmandana.
Turniiri tulemused: 1. N.Grandelius 32,5 punkti 35st; 2. K.Külaots 28,5; 3. J.Ehlvest 27,5; 4. T.Sammalvuo (Soome) 27; 5. O.Sepp (Eesti) 25,5; 6. A.Kveinys (Leedu) 25,5.
Ülejäänud osavõtjatest märgiksin Aleksandr Halifmani, kes kogus 22,5 punkti (+12 =21 -2), 12. koht.
Tunduks nagu, et mis seal head kunagisele maailmameistrile rahulduda sellise kohaga. Kuid asi on selles, et esiteks pidi ta paljudes partiides aega ette andma ja teiseks, kiirmale on siiski noortele, aga Aleksandr kuulub juba veteranide hulka. Kolmandaks tema mängu kvaliteet oli kõrge, kuid veidi jäi puudu energiast. Ja mis kõige tähtsam: oma koha maleajaloos on ta juba saavutanud. Sellest, kuidas ta mõnel üksikul turniiril mängib, ei sõltu midagi. Kui inimene on ta kogu malemaailmas, sealhulgas ka Eestis, teenitult lugupeetud, et mitte öelda armastatud. Ütlen ausalt, mul oli väga meeldiv, et ainsaks minu kaasmaalaseks turniiril oli see suurepärane inimene. Temataolised ongi Venemaa tõeliseks uhkuseks. Ühel õhtul osutusid restoranis minu lauakaaslasteks Aleksandr Halifman ja leedu suurmeister Aloyzas Kveinys. Viimase huumoriga vürtsitatud lood tema treeneritööst eksootilises Iraanis ja peterburglase asjakohased repliigid valmistasid mulle tõelist naudingut. Sellistel hetkedel meenub Robert Fischeri lausutu, et talle meeldib maleturniiride atmosfäär.
Turniiril oli ka osavõtja, kes pälvis üldist tähelepanu. Dana Reizniece-Ozola mängis küllaltki soliidselt – 22,5 punkti (+19 =7 -9), 13. koht. Maleliselt oli see isegi väga hea tulemus, ka mängukvaliteet oli hea. Kui malelaual algas taktika, siis tahes-tahtmata meenus, et ta on Riiast, kus maletajad alati on olnud kõrgtasemel taktikud ja väga head välgumängijad. See sümpaatne noor naine, peale selle, et ta on suurmeister (kord võitnud Hou Yifani ennast) on veel ka nelja lapse ema. Kuid nagu ütles kunagi nõukogude sportlaste parim sõber: „Ja see pole veel kõik!“ Tema põhitöökoht on Läti rahandusminister, aga enne seda oli ta kaks aastat majandusminister.
Mul õnnestus paar korda vestelda Danaga. Malemaailm on selline, et ühiseid tuttavaid leiab alati küllaldaselt. Proua minister oli väga üllatunud, et paar lauset ütlesin ma läti keeles. Seletasin, et kunagi vanasti käisin ma sageli Lätis ja mul on seal sõpru mitte ainult maletajate hulgas.
„Tavaliselt rahandusega tegelevaid inimesi peetakse kuivadeks ja pedantideks, aga teie olete väga energiline ja loominguline. Kas see ei sega teid teie töös?“ küsisin ma temalt.
„Vastupidi. See just aitab. Sageli tuleb ju vastu võtta ebastandardseid otsuseid,“ vastas ta.
„Mis te sooviksite ajakirja „64“ lugejatele?“
Dana dikteeris mulle teksti ja pärast kontrollis selle paikapidavust.
„Male on suurpärane mäng. See mitte ainult karastab iseloomu ja võimaldab kogeda emotsioone kogu spektri ulatuses, vaid see ka ühendab inimesi ja rahvaid. Parimate tervitustega ajakirja „64“ lugejatele
Dana Reizniece-Ozola
naiste suurmeister
Läti rahandusminister
24.11.2017.“
Tema mängutugevust sain tunda ka omal nahal. Saanud vanaindia kaitses positsioonilise paremuse asusin seda kiirustamata realiseerima. Dana teravdas seisu väga agressiivse käiguga. Kogenud meister tavaliselt tunnetab, kuipalju tema vastane on valmis paati kõigutama. Sain minagi üllatudes aru, et mingeid kompromisse pole loota, ees seisis halastamatu võitlus. Ma ei suutnud nii ruttu ümber orienteeruda ja jäin taktika nägemises alla, mida minuga nii sageli ei juhtugi. Tõtt öelda, ega kaotus mind nii väga ei kurvastanud.
Kolm turniiripäeva möödusid tähelepandamatult. Ma mängisin halvasti, sain vaid +2, kuid ma ei kahetse sugugi, et sain osa võtta sellest nii huvitavast turniirist. Puhkekeskus, kus me elasime ja mängisime, oli väga meeldiv. Seal on suur bassein, bowling ja mis veel kõik.
Selle suure hoone omanik on Tiit Vähi. Kuigi tema põhitegevuskoht on Sillamäe Sadam. Seal on tema kaasomanikeks kompanjonid Peterburist.
„Väga meeldivad inimesed ja meie koostöö on viljakas,“ ütles ta mulle vestluse käigus.
Tiit on ka suur malehuviline ja pole juhus, et just tema on selle turniiri peasponsor. Väga tegeva inimesena leidis ta siiski aega sõita kohale turniiri viimaseks päevaks ja lõpetamiseks. Rääkisime möödaminnes kõigest. Tiit Vähi on väga huvitav vestluskaaslane, tal on, millest rääkida. Üheksakümnendatel aastatel oli ta Eesti peaminister.
Põhiline, mis ma mõistsin vestlusest temaga – naabrid peavad elama sõbralikult, saama aru üksteise probleemidest ja taotlustest ning lahendama kõik küsimused vastastikku sobivalt.
Kõik inimesed loovad enda ümber teatava aura. Vaadates mõningaid poliitikuid (televiisoris võib neid näha arutul hulgal) tunnetad teatavat pinget, rahutust. Selliste kõrval ei tahaks olla. Tiit Vähi on täiesti teistsugune – temast hoovab sõbralikkust, positiivsust. Hea, et just sellised inimesed saavad maleliste ettevõtmiste sponsoriteks ja see on ka pant, et Pühajärve turniire ootab ees kuulsusrikas tulevik. Kahekümnendale juubeliturniirile 2019 tahavad organisaatorid kutsuda Anatoli Karpovi ja rea teisi tuntud maletajaid.
Lõpetamine möödus kiiresti ja asjalikult. Lühikesed kõned, auhindade kätte andmine (esimene auhind oli tuhat eurot), ja omapärane loterii, kus mõned esemelised auhinnad jagati loosi teel. Lõbusa elevuse kutsus esile Jaan Ehlvestile sattunud auhind „Minu süsteem“. Kohalviibijate aplausi saatel ütles Urmas Randma Jaanile, et temalgi on aeg juba kirjutada sellise pealkirjaga raamat. Õhkkond oli soe ja sõbralik.
Lõpubanketil vestlesin ma kirjanik Ülo Tuulikuga, kes samuti osales turniiril. Tema vene keel oli niivõrd täiuslik, et ma tahtmatult küsisin, kuidas ta seda nii hästi räägib.
„Sõitsin laevadel koos vene madrustega,“ vastas minu heatujuline vestluskaaslane.
Tal on olnud väga huvitav elu. Ta oli hästi tundnud Sergei Dovlatovit, kui too elas Tallinnas. Ajapuudusel ei saanud ma teada veelgi huvipakkuvamaid detaile.
Tagasi Tallinna viis mind ja Arthur Koganit Raul Rebane, kellel on suured teened Gerd Kanteri tippu jõudmisel. Ka Raul mängis kaasa meie turniiril, kusjuures mitte halvasti. Veidi üle kahe tunni tema seltskonnas möödusid tähelepandamatult. Lugu, millest ta jutustas, avas minu silmad dopinguskandaalidele, mis juba mõnda aega vapustavad spordimaailma.
Raulil oli suur osa 2008. aasta kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri ettevalmistuses. Nende titaanliku töö alguses leppisid nad kokku, et igasugune doping on välistatud. Sellest lepingust peeti rangelt kinni. Koostöö aastate jooksul Gerd ei jätnud ühtegi treeningut vahele nii-öelda sotsiaalsetel põhjustel.
„Mis need on?“ pärisin mina.
„Noh näiteks tema tütarlapse vennal oli sünnipäev. Jätta treening vahele mingil niisugusel põhjusel ei tulnud pähegi.“ Ja siis triumf Pekingis…
Pärast seda võitu tuli Rauli juurde, et teda õnnitleda, vana sõber, vene spordikommentaator (tuleb märkida, et Raul Rebane oli varem 20 aastat töötanud Eesti Televisiooni spordikommentaatorina, nii et ta oli kunagi olnud juurdeastuja kolleeg).
„Õnnitlen südamest,“ ütles venelane.
„Ja veel pane tähele, et minu oma on „puhas“!“ vastas talle Raul.
„Vaata mulle silma,“ järgnes palve.
Pärast väikest pausi, kui küsija uuris minu vestluskaaslase silmi, lausus ta: „Tead, sul on nii ausad silmad, et tahaksin sind uskuda. Aga… ei suuda.“
Mulle oli ka varem paljugi arusaadav, aga pärast selle loo kuulamist oli kõik lõplikult selge.
Huvitav, et kõige erinevamate spordialade treeneritel on üksteiselt palju õppida. Ka meil, maletreeneritel. Õnneks dopinguprobleemi meil ei ole. Tõsi, on probleeme elektrooniliste vahendite kasutamisega, kuid minu meelest see pole siiski nii aktuaalne, kui dopingu kasutamine muudel spordialadel.
Muljeid sellest sõidust on mul palju, kuid lühikeses artiklis ei jõua kõigest kirjutada. Loodan ka järgmisel aastal Eestimaale sõita.
Seniks, head aega Eesti!
Vene keelest tõlkinud Merike Rõtova.
Pilt turniiri lõpetamiselt. Vasakult Aleksandr Lõssenko, Dana Reizniece-Ozola, Tiit Vähi ja Urmas Randma.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
