Praeguseks hetkeks, mil aasta kõige olulisemat turniiri on jäänud mängida veel 2 vooru, võib öelda et suurmeistrid on teinud kõik, et tabeliseis pea peale pöörata.
Kes alguses tundus olema ühe jalaga juba matšil Carlseni vastu, on nüüdseks taandunud statisti rolli ning see, kes turniiri esimeses pooles ei paistnud silma mitte millegagi, on nüüd kogu show tooniandja.
Ootamatult on intriig kruvinud selliseks, et põnevuselt võib teda juba võrrelda 2013. a. Pretendentidega, mis oli üks huvitavamaid malevõistlusi, mis kunagi aset leidnud. Etenduse stsenaarium on praegu siiski hoopis teistsugune.
Kõigepealt peab muidugi rääkima Karjakinist. Ilma igasuguste liialdusteta – imemees! Ma ei ole ise mingi spordipanustaja, aga võin küll öelda, et tinglikult pärast esimest nelja vooru oli tema küll viimane maletaja sel turniiril, kelle peale ma minimaalset rahanatukestki panustada söandanuks. Niivõrd kahvatu oli ta oma esinemises. Väga rabedast Serjožast on praeguseks kasvanud Sergei Aleksandrovitš, kelle kõrval teised lugupeetud suurmeistrid justkui professori loengusse tulnud üliõpilastena näivad.
Keegi naljatles, et vastastel veel vedas, et Venemaal ei toimunud valimiste teist vooru. Karjakini peadpööritav tõus algas just 18. märtsil. Hääl sai lemmikule antud ja punkte hakkas kohe tulema nagu küllusesarvest.
Praegu troonib Karjakin juba ise tsaarina turniiritabeli tipus ja kes teda sealt küll kukutada suudaks?!
Kurb rüütel on turniiril Aronjan. Seda on ta juba pikemalt olnud ja muidugi kurvastab teeb see tema arvukaid fännegi. Levinud arvamuse kohaselt ei suuda armeenlane Pretendentidel näidata oma parimaid kvaliteete kuna kaasnev pinge käib lihtsalt üle pea. Arusaadav, see võib turniiri alguses, mil kõik veel võimalik, nii olla. Praeguseks on aga Aronjan juba ammu kõik edasipääsu võimalused minetanud, pinge peaks olema tema jaoks maandatud, kuid ometi on ta iseenda hale vari. Ilmselt praeguses turniirifaasis on tema puhul võtmesõnaks motivatsioon. Ei ole kerge püstitada enda jaoks uusi usutavaid eesmärke, kui see kõige suurem eesmärk on juba püüdmatus kauguses.
Ka Kramnik mõistab, et MM-matši rong näitab temale juba tagatulesid, kuid sellegipoolest näitab ta endiselt väga vaatemängulist malet ning iga vastane võib olla kindel, et kerget päeva ei tule.
Kui kahte viimatimainitud maletajat üritada veidi profileerida, siis ütleks, et Aronjan on pigem kunstnik (väga hea!), aga Kramnik kompromissitu sportlane. Ma tean, et see paralleel on diskuteeritav.
Ding on olnud suurepärane. Pärast partiid Grištšukiga oldi juba veendunud, et mitte miski ei väära nö Giri tegemist – hiinlane viigistab kõik 14 partiid. Tal oli venelase vastu +15, kuid partii lõppes sellegipoolest taas viigiga... Rahumeelne idüll sai siiski lõpu järgmises partiis, mil Ding alistas mustadega ühe senistest peafavoriitidest.
Mamedjarov on teinud vastupidi Karjakinit, säramine ja võitluslikkus alguses ning edasine tuhmumine. Kõik ei ole kindlasti veel kadunud, kuid andekas aser peab uuesti üles leidma oma parimad oskused. Inertsiga on raske võidelda, kuid me oleme siin turniiril poolimesid juba näinud.
Caruana šansse edasipääsuks peeti juba väga-väga headeks. Siis aga tuli partii Dingiga, kus ameeriklane veel poolteist käiku enne lõppu forsseeritud võidu märkamata jättis. Seejärel ajalooline partii Karjakiniga…
Caruanal on venelasega küll võrdselt punkte ning nad jagavad esikohta, kuid esimene lisanäitaja on omavaheline partii. Seega peab Caruana viimasest kahest partiist Karjakinist (juhul kui temaga jagamine jääb) vähemalt pool punkti rohkem saada. See ei ole kerge, Fabi peab näitama iseoomu!
Edasipääsuks on lootused olema ka Grištšukil. Arvestades, et ta on turniiril päästnud paar absoluutselt lootusetut seisu, siis võib ehk arvata, et fortuuna on tema poolel. Loomulikult on see õnn ka välja teenitud. Venelane on kaotuskibedust tundnud vaid ühel korral – esimeses voorus Kramniku vastu. Pärast seda on ta lihtsalt keeldunud kaotamast. Viimases kahest tuleb aga vähemalt korra ka võita. Vähemalt.
Kiirpilk viimase kolme vooru põnevamatele partiidele. Kramnik-Aronjan partiid tituleeritakse juba Aasta partii kandidaadiks. Eksmaailmameistri poolt korraldatud tulevärk oli tõesti muljetavaldav. Valge ratsu kappamine musta kuninga vahetus läheduses oli peadpööritav. Aronjan kaitses ennast sitkelt kuni päris viimase momendini, kuid viimane ratsuhüpe jäi tal siiski kahe silma vahele. Tema õnnetuseks muutus objektiivselt võrdne seis koheselt alistumiskõlbulikuks.
Mamedjarov tegi valgetega tõsise katse poole punktiga teda edestav Caruana kinni püüda (loe: temast mööduda). Partii oli pikk ja võitlus käis viimase veretilgani ehk siis paljaste kuningateni.
11. voorus toimus palju huvitavat. Kramnik üllatas mustadega Caruanat uuendusega juba õige varajases staadiumis. Pressikonverentsil märkis venelane, et jah, ettevõtmine on kahtlase väärtusega, võibolla isegi poolbluff, kuid kas ei töötanud see mitte imeliselt? Bluffida peab aga oskama. Nimelt moodustas valge parima vastuse jätk, mida seisu esmakordselt nähes on väga raske leida. Ta ei pruugi pähegi tulla. Kramniku arvestus õigustas end ning ta sai peagi mugava seisu. Caruana juhtis partii siiski viigisadamasse.
Aronjan-Karjakin oli partii motiveerituse telje erinevates otstes olevate suurmeistrite vahel. Ja see lõpuks otsustaski. Karjakin mõistis väga hästi, et vaatamata mustadele on see tema šanss. Imetlusväärse visaduse ja sihikindlusega püstitas ta Aronjani ette katkematult uusi probleeme. Kuniks armeenlane lihtsalt ei leidnud endas jõudu kõiki neid lahendada.
Grištšuk tegi partiis Dingiga ühe viimaste aegade uskumatuma comebacki. Sedavõrd lootusetu oli tema seis. Pärast partiid hõiskas Twitteris isegi Kasparov ise kui ütles, et tunneb nüüd ennast hoopis paremini. Ta oli nimelt arvanud, et suuremat paremust kui tal oli augustis kiirmales Navara vastu ei ole võimalik maha mängida. Nüüd ta nägi, et on küll.
Mõni nõrganärvilisem oleks pärast sellise šansi käestlaskmist nokaudis olnud. Hiinlane tuli aga juba järgmises partiis tagasi!
12. vooru partii Karjakin-Caruana oli šedööver. Mäletatavasti mängisid samad mehed omavahel eelmiste Pretendentide viimases voorus. Caruanal oli vaja tiitlimatšile kvalifitseerumiseks mustadega võita. Nüüd oli tal vaja mustadega „kõigest“ mitte kaotada. Ja taas ei õnnestunud ameeriklasel visa venelase vastu oma eesmärki täita. Peab aga märkima, et Karjakin oli selles partiis pidurdamatu. Tema poolt demonstreeritu oli kõrgem pilotaaž!
Sisuliselt võttis Karjakin selle võiduga poolteist punkti. Nüüd on tal Caruanast jagamise korral parem lisanäitaja.
Partii Mamedjarov-Ding lõpetas mõlema suurmeistri pika viigiseeria. Hiinlane oli teinud seni kõik viigid. Aga raputust vajas ka aser, liialt rahumeelseks oli tema mängumaneer muutunud. Mamedjarov läkski välja maksimumi peale. Pikalt järgiti partiisid Keres-Fine ja Järvet-Ladva. Valgel ülekaal tsentris, must nihutab etturienamust liputiival. Hiinlane säilitas silmnähtavalt ambitsioonika aseri surve all külma pea ning tõrjus kõik ähvardused. Varsti sai selgeks, et kaheteistkümnendat viiki hiinlase kontole ei tule, tema seis oli selleks liiga hea.
Ding jõudis Mamedjaroviga samale pulgale. Liidrid on vaid poole punkti kaugusel…
Ees on veel kaks vooru. Kõik eeldused ülimalt vaatemänguliseks finišiks on olemas. Head nautimist!
Autorist:
KÜLAOTS, Kaido (sündinud 28. II 1976 Pärnus) on rahvusvaheline suurmeister, 8-kordne Eesti meister klassikalises males (1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014), ta on võitnud või jaganud esikohta mitmetel rahvusvahelistel maleturniiridel. Kaido on kuulunud Eesti malemeeskonda iga kahe aasta tagant toimuvatel maleolümpiatel perioodil 1998-2010.
