Miguel Najdorfi lugu

Najdorf, Miguel (1910 – 1997) Poolast pärit Argentina suurmeister, oli 20. sajandi üks säravamaid maletajaid. Ta oli pikka aega Ladina-Ameerika esimängija, kuulus 1940ndate aastate teisel ja 1950ndate esimesel poolel maailma absoluutsesse tippu. Kahekordne osaleja MM tiitlipretendentide turniiridel. Andnud olulise panuse mitmete avangusüsteemide nagu sitsiilia kaitse ja vanaindia kaitse edasiarendamisse.

Chessmetricsi reitingult kuulus Najdorf maailma kümne tugevama hulka aastatel 1942 – 1955 (lühemate vaheaegadega), 1940ndatel aastatel kuulus ta mitmel korral ka kolme kõrgeima reitinguga maletaja hulka. Maailma 25 tugevama hulgas oli ta enam-vähem pidevalt peaaegu 35 aasta jooksul: 1936 aastast 1970 aastani, väikese vahega vaid oma Poolas elamise lõpuperioodil. 50 tugevama hulgas oli ta 40 aasta jooksul: 1935 – 1975. Seda võib pidada üheks kõige pikemaks karjääriks tippmales maailmas, midagi taolist on ta kaasaegsetest vastu panna vaid Smõslovil, Keresel, Botvinnikul ja Reshevskyl. Saavutas häid tulemusi tippturniiridel hiljemgi, üle 60 aasta vanusena saavutatud tulemustelt ületab teda vaid Smõslov ja juba nooremast generatsioonist Kortšnoi.

Miguel Najdorf on öelnud ühes oma intervjuus, et ta on sündinud kaks korda, esimest korda Poolas ja teist korda pärast emigreerumist oma teisele kodumaale Argentinasse. Poisslapsele, kes sündis 15. aprillil 1910 [1] tööstuskaupade müügiga tegeleva Gdalik Najdorfi perekonnas Grodzisk Mazowiewckis (midagi suure alevi või väikese linna vahepealset 30 km kaugusel Varssavist) ei pandud nimeks muidugi mitte Miguel vaid heebreapäraselt Mo(i)she Menahem. Jidiši kõnepruugis vastab Menahemile Mendel, igapäevases elus poissi tavaliselt nii kutsutigi. Poola riigi tekkega sai dokumentides kirjas olnud Mendel Najdorfist Mieczclaw (või Mieczyslaw) Najdorf. Mingite aastate pärast koliti ema kodukohast Grodziskist Varssavisse.

Informatsioon poisi nooruse kohta Poolas on küllalt vastuoluline ja lünklik, põhipõhjuseks järjepidevuse katkemine nii perekonna liinis kui Poola juudi kogukonna kui terviku saatuses Teise maailmasõja ajal. Vastukäivat informatsiooni on nii perekonna jõukuse, Varssavisse ümberkolimise täpsema aja, poisi kooliskäimise kui koolijärgse tegevuse kohta. Maletaja elulugu kirjeldavad allikad baseeruvad valdavalt Najdorfi enda väidetele, need eri aegade intervjuudest pärit vastused ei lange aga tihti kokku ei omavahel ega tegelikkusega. Selle kohta, millal poiss malet mängima õppis, ringlevad kirjanduses kolm täiesti erinevat versiooni: a) väga varakult (mis see iganes peaks tähendama); b) 9-aastaselt; c) 12-aastaselt. Mängu olevat poisile õpetanud Varssavi Filharmoonias viiulimängijana töötav isa sõber ajaviitena, kui ta vahel külla saabudes pidi poisi isa ootama. Teismelisena olevat igal juhul poisi lemmikajaviiteks kujunenud Varssavi erinevates kohvikutes  „hängimas“ ja malet mängimas käia, võib eeldada, et raha peale. Ema polevat sellesse üldse hästi suhtunud, oleks eelistanud, et poiss pigem koolitükkidega tegeleks. Peres olevat sel teemal olnud suuri klaarimisi.

Kooliharidust sai poiss Poola prestiiźikamate õppeasutuste hulka kuuluvas Staszici Gümnaasiumis Varssavis. Selles, kui kaugele ta haridustee ulatus, on samuti olnud segadust. Ta on kunagi ise väitnud, et ta omandas Varssavis õppides matemaatikaõpetaja kutse. Hilisemas eas on ta tunnistanud, et kolmeaastast kolledžikursust ta küll alustas, aga see jäi tal lõpetamata kuna male ja äri huvitasid enam. Seda, mis laadi äriga ta Varssavis tegeles pole Najdorf kommenteerinud, on pakutud, et ju oli perekonnaettevõttes osanik. Küllalt noorelt ta ka abiellus [2].

 

Maletajana Poolas

 

Kohvikumängijast tõsisemaks turniirimaletajaks ümberkujunemine algas noormehel kahekümnendate aastate lõpus ja see käis aegamööda. 1928. aastast varasemaid turniiritulemusi pole maleajaloolased ta kohta välja kaevanud. Esimeseks märkimisväärseks saavutuseks on teine koht Varssavi meistrivõistlustel 1932. a. Küll on aga juba varasemast perioodist teada mõningaid kaelamurdvaid rünnakupartiisid, neist kõige enam tuntud on partii Glicksberg – Najdorf, 1928 (?), milles Najdorfil õnnestub vastase kuninga matistamiseks ohverdada pool lauatäit nuppe. Seda partiid on nimetatud ka „Poola surematuks“. Nagu paljude muude Najdorfi puudutavate seikade kohta, on ka selle hiljem publitseeritud partii ümber palju segast. Vaidlustatud on nii partii mängimise aeg, koht kui isegi Najdorfi vastase nimi. Mis iseenesest ei sega malesõpru tänaseni selle partii kahingute efektsust nautimast. Najdorfi edasiliikumisel malelise arengu teel 1920ndate aastate lõpul 1930ndate algul olevat palju abi olnud David Przepiorkast, Varssavi juudi ärimehest maleentusiastist ja Poola maleelu põhilisest metseenist, kes oli ka 1920ndatel aastatel ise tugev rahvusvahelise klassiga mängija [3].

Hüpe Najdorfi tulemustes seostub 1935. aastaga, siis sai ta küll juba 25-aastaseks. Võib arvata, et stiimuliks oli lähenev Varssavi maleolümpia ja võimalus pääseda mängima Poola koondisesse. Poola oli varasemal perioodil omandanud maleolümpiatelt juba täiskomplekti medaleid, nii kulla, hõbeda kui pronksi. 1935. a Poola meistrivõistlustel jagas Najdorf Tartakoveri järel 2.-3. kohta. Akiba Rubinstein oli selleks ajaks vaimse tervise pärast malest eemaldunud, Poola esimaletaks oli küll põhiliselt Pariisis elav Tartakover, kõige kindlamateks kandidaatideks järgmistele laudadele olid Paulin Frydman ja Najdorf.

Enne 1935. aasta Varssavi olümpiat mängib Najdorf Tartakoveriga lühikese treeningmatši ja üllatuslikult võidab selle [4]. Tartakoveri positsiooni riigi esimängijana see treeningmatš siiski ei kõiguta. Küll tuleb märkida Tartakoveri edaspidist olulist rolli Najdorfi kui maletaja väljakujunemisel, seda nii mängustiili osas kui võib-olla veel enam üldse innustajana. Najdorf on oma intervjuudes otsesõnu rõhutanud, et peab end Tartakoveri õpilaseks.

Varssavi olümpial mängib Najdorf Poola koondises kolmandat lauda, ja saavutab seal viienda koha, Poola meeskond saab pronksmedali. Tulemus polnud paha, Varssavi olümpia uute tähtede kategooriasse see Najdorfit siiski ei tõstnud. Poola koondise teist lauda mänginud Frydman oli oluliselt edukam ja isegi tema jäi mitmete teiste säravamate varju.

Järgmiste aastate tulemused olid kõikuvad. Saavutustest saab esile tuua esikoha jagamise väliskülaliste osavõtul peetud Ungari meistrivõistlustel 1936. a Lajos Steineriga ja esikoha 1937. a Jugoslaavias Rogaska Slatinas Pirci, Foltysi ja sakslase Sämischi ees. Oli aga ka kehvemaid tulemusi: Lodzis 1938 ja Margates 1939 kevadel jäi ta tabeli teisele poole, võitjateks vastavalt Vasja Pirc ja Keres (Capablanca ja Flohri ees). Tulemuste kõikumist saab täheldada ka maleolümpiate osas. 1936. a korraldasid sakslased paralleelselt Müncheni olümpiamängudega Münchenis ka nn mitteametliku maleolümpia. Esialgu kavatses Poola suures osas juutidest koosnev maleesindus seda boikoteerida. Siis aga otsustati siiski osaleda, võimalus sakslastele nende omas kodus ära teha tundus ilmselt liiga ahvatlevana. Tõsi, Tartakover osalema ei nõustunud, tema asemel mängis esimest lauda Frydman. Najdorf mängis Münchenis hästi, ta võitis L. Steineri ees teise laua. Poola pidi loovutama esikoha küll Ungarile, aga tuli teiseks ja edestas Saksamaad [5]. 1938. a maleolümpial Stockholmis oli Najdorfi tulemus aga nõrgem. Mängides Poola meeskonnas Tartakoveri järel teist lauda saavutas ta vaid 8. koha. Laua võitis võimsalt ameeriklane Fine. Poola meeskonna koosseisus sai Najdorf Stockholmist pronksmedali.

 

Argentinasse

 

29. juulil 1939 a astus Najdorf Antverpenis auriku „Piriapolis“ pardale, et sõita Buenos Aireses toimuvale maleolümpiale. Siis oli ta males pigem keskmik kui tipp. Jah, ta oli mitte ainult Poola aga ka Kesk-Euroopa ulatuses juba tuntud mängija, resultaatidelt jäi aga siiski märgatavalt maha tervest reast samast regioonist pärit maletajatest, nagu Szabo, L. Steiner, Pirc, Eliskases, Flohr ja Lilienthal. Ehkki ta pandi mängima Poola meeskonnas teisele lauale, Tartakoveri järele, oli ka arvamusi, et sellega on ta meeskonnakaaslasele Paulin Frydmanile liiga tehtud. Mõne aasta pärast polnud küsimust selle kohta, kes neist tugevam on enam mõtet esitada, Najdorf oli oma tulemustelt kõigist eelnimetatutest selgelt ette tõmmanud.

Buenos Airese maleolümpial 1939, mis pidi dramaatiliste poliitiliste sündmuste tõttu peaaegu katkema, kuna maleolümpia ajal, 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale, aga mis suudeti läbi häda siiski lõpule viia, sai Najdorf teisel laual 12 võitu 4 viigi ja 2 kaotuse juures. See andis talle oma laual esikoha jagamise. Poola tegi metsiku lõpuspurdi, et püüda kinni ühtlase koosseisuga väga hästi mänginud agressorriigi Saksamaa meeskonda, natuke jäi neil kuldmedalist siiski puudu. Esimene Saksamaa, teine Poola, kolmas Eesti. Eesti vastu mängides võitis Najdorf Ilmar Raua, kes oli küll meie kolmanda laua mängija, kuid oli pandud selles matšis asendama kehvas vormis olnud Paul Schmidti.

Vahetult pärast maleolümpiat, 1939. a oktoobris osalesid nii Najdorf kui Keres Buenos Aireses toimunud individuaalturniiril. Võib arvata, et ainult malemängule keskenduda polnud vist Euroopast pärinevatel osalejatel võimalik. Turniiri ajal elasid Keres ja Najdorf ühes hotellitoas, õhtuti-ööseti olevat nad kolmekesi koos rootslase Stahlbergiga uidanud ringi mööda Buenos Airese tänavaid ja arutanud murelikult omavahel isiklikke eksistentsiaalseid plaane, kes mida kavatseb puhkenud maailmasõja tingimustes ette võtta. Lõppotsused on teada, Keres pöördus tagasi koju, Najdorf ja Stahlberg mitte. Päris koju tagasi minna oli Najdorfil nüüd juba ka võimatu. Varssavi, kuhu oli jäänud ta pere, oli septembri keskel sisse piiratud. 1.oktoobril sisenesid sinna Saksa väed ja natuke enam kui nädal pärast seda alistusid ka viimased sakslastele vastu pannud sõjaväeosad Poolas. Tee perekonna juurde oli Najdorfil kui juudil sellega ära lõigatud.

Turniiril mängis kodumaa kaotanud Najdorf aga hästi, ta jagas Keresega esikohta. Kolmandat kohta jagasid Stahlberg ja Palestiina esimängija, samuti nagu Najdorfgi Poolast pärinev Czerniak.

 

Del Grandeks saamine

 

Kui inimesena kaotas Najdorf alanud traagilistes sündmustes nii kodumaa kui perekonna, siis maletajana tal uue keskkonnaga vedas. Paremat kohta, kus neil aastatel malet mängida ja sel alal edasi liikuda kui Argentina oleks olnud vist üldse raske leida. Maailmas käis sõda ja paljude tugevate mängijate võimalused võistlusmalega tegelda olid vähemalt mingiks ajaks või mingis ulatuses takistatud, Lõuna-Ameerikas mitte. Hiljutilõppenud olümpia oli huvi male vastu Argentinas suurendanud, seal oli hulk maleklubisid, simultaanidele tuli massiliselt osavõtjaid. Toimus ka turniire, konkurents neil oli parajalt tihe. Lisaks kohalikele mängijatele oli kohale jäänud ka paras hulk eurooplasi, kes ei saanud või ei soovinud sõja rüppe langenud Euroopasse tagasi minna, vähemalt osal neist oli võimalik end aktiivse tegutsemise korral malega elatada [6]. Argentinast kujunes immigrantide ja kohalike mängijate sümbioosis sõjaaegsel ja sõjajärgsel perioodil üks maailma juhtivaid malemaid.

Uues keskkonnas läheb mäng Najdorfil kuidagi eriti hästi käima. Ta malekarjääris algab hoogne ja katkematu tõus, mis viis ta sõja lõpuaastatel selgelt maailma esikümnesse, Chessmetricsi reitingute järgi arvestades 1944. aastaks isegi selle esimesse poolde. Kuni aastateni 1946-47 tal tagasilööke praktiliselt polnudki, juba teiseks jäämine mõnel turniiril oli paras pettumus.

Turniiridest olid kõige tugevamateks igal aastal mereäärses Mar del Platas korraldatavad turniirid, millest Najdorf kõigist osa võttis, lisaks oli mõningaid turniire ka Argentina teistes linnades ja naaberriikides [7]. Esimesel Mar del Plata turniiril, millest Najdorf osa võtab, 1941. aastal, jääb ta Stahlbergi järel teiseks edestades olümpial Saksamaa esilauda mänginud Eliskasest. 1942. a tuleb ta aga juba võitjaks edestades 2.-3. kohta jaganud Stahlbergi ja Pilnikut. 1943. a tuleb Mar del Platast teine koht Stahlbergi järel. 1944. a jagab ta seal esikohta Pilnikuga Micheli, Guimardi ja Stahlbergi ees. 1945. a tuleb puhas esikoht Stahlbergi ees. Muudest turniiridest on märkimisväärsed La Plata [8] 1944, kus Najdorfil õnnestub jälle edestada Stahlbergi (kolmas on argentiinlane Julio Bolbochan) ja Buenos Aires 1945, jällegi esikoht, 2.-3. kohta jagavad kohalik mängija Guimard ja Stahlberg.

Niipalju Argentinas turniire, et maletajad oleksid saanud ainuüksi neis osalemisega ära elada, siiski ka ei olnud. Elatise hankimiseks oli üheks võimaluseks simultaanide andmine ja Najdorf võtab selle tegevuse ette suurejooneliselt, püüdes lüüa üle teadaolevaid maailma tipptulemusi vastaste arvult nii pime- kui tavasimultaanides. 1941. a mängib ta pimesimultaani korraga 41 vastasega. Ta on väitnud, et lisaks enda proovilepanekule ja teenimisvõimalusele, oli ettevõtmise taga olnud ka lootus, et äkki jõuab teade sellest rekordist mingit pidi ka Poolasse, pere ja sugulased saavad vähemalt teada, et ta on elus. Väidetavalt oligi jõudnud, vaatamata kõigile ümberringi toimuvatele õudustele jätkus Varssavi getos ka oma maleelu ja kuidagi tilkus sinna läbi ka teiste maade malepressist tulnud teateid. 1943. a andis Najdorf tavasimultaani 202 laual, ka see tulemus pretendeeris mitteametlikule maailmarekordile. Pimesimultaanis viis ta 1947. a Sao Paulos Brasiilias oma rekordi isegi 45 vastasele. Mäng kestis ilma ühegi vaheajata 23 tundi ja 25 minutit, Najdorf võitis 39 partiid 4 viigi ja 2 kaotuse juures. Edasi samas suunas jätkata oleks tähendanud küll oma tervise tõsisesse ohtu panemist.

Malemängu kõrval hakkas Najdorf Argentinas ka äriga tegelema. Tema sellealase võimekuse ja saavutuste kohta võib kergemakaalulises maleajakirjanduses lugeda lausa legende. Ta olevat Argentinasse jõudes seal kindlustusfirma asutanud, see olevat ta pururikkaks teinud, varsti kuulunud talle Buenos Aireses juba hulk pilvelõhkujaid jne. Päris niimoodi see kõik nüüd olla ei saanud, juba kindlustusala reeglid ei võimalda, et saja dollariga riiki saabunud võõramaalane, aga umbes nii palju Najdorfil ta enda jutu järgi olevat taskus olnud, taolise äri püsti paneb. Tuli alustada ikka lihtsamast vahendusärist ja siin oli Najdorfil palju abi kohalikust maletajast Carlos Guimardist, kellega ta oli sõbrunenud. Guimardil oli ajakirjanikuna ja üldse paremas ja jõukamas seltskonnas ringiliikuva inimesena lai kontaktidevõrk ja seda nad kahekesi äriajamiseks kasutama hakkasid, Najdorf sealjuures aktiivsema poolena. Alates 1949. aastast hakkasid nad esindama Argentinas ühte USA kindlustusfirmat, see töö olevat võimaldanud kahel sõbral Argentinas firma rahade eest ringi tuuritades päris hästi ka leivateenimisametit ja hobi, malemängu ühendada. Palgatöö lõppes ühel momendil kindlustusäri väljaostmisega jänkide käest ja nüüd juba kahele maletajale kuuluva iseseisva firma edukalt töölepanekuga. Mõne aja pärast sai kahemeheettevõttest vaid Najdorfi oma. Kurjad keeled räägivad, nagu oleks ta oma sõbra ettevõtmisest mingil viisil kõrvale puksinud. Kui see ka nii oli, siis pikka tüli sellest ei tekkinud, vähemalt vanemas eas polnud Najdorfi ja Guimardi suhetes küll mingeid pilvi tunda olnud [9]. Ju see kindlustusäri siis ikka mõlemad rikkaks tegi, on arvatud.

Ka pilvelõhkujate osas oli tegelikkus juttudest natuke tagasihoidlikum. Tõtt on jutus niipalju, et Najdorfi firma asus ühes Buenos Airese pilvelõhkujas ja omas seal paari korrust. Tegemist oli aga tõesti eduka kindlustus- ja investeerimisfirmaga, kus selle hiilgeajal töötas üle kahesaja inimese. Najdorf olevat jaotanud oma aega firma juhtimise ja välkmale mängimise vahel, ilma hommikuse „välguta“ polevat võimalik mõistust korralikult tööle saada, väitnud ta.

1944. aastal sai Najdorf Argentina kodakondsuse. Sellest ajast peale oli tema eesnimeks ametlikult Miguel, nii olid ta Argentina uued sõbrad teda kohe hüüdma hakanud. Nime, mis on ju saksa Michel`i ja eesti Mihkli paralleelvariant, oli ta väga kergelt omaks võtnud. Nimelt olid ta vanemad teda tema pikale eesnimede loendile vaatamata lapsepõlves hellitavalt ka Micheliks või Michelikeseks kutsunud. Ette rutates võib öelda, et Najdorfi oma kodakondsusesse võttes kindlustasid argentiinlased endale kaheksakordse riigi tšempioni (esimest korda 1949, viimast korda 1975. aastal) ja mis peamine, asendamatu osaleja riigi koondises maleolümpiatel.

Ladina-Ameerika mentaliteet sobib Najdorfile, ta tunneb siin end nagu kala vees ja oma sõbralikkuse, seltskondlikkuse ja ülekeeva energia tõttu meeldib ta kohalikele. Nii oma iseloomu kui ka eelkõige malelise tugevuse tõttu kujuneb hiljutisest sisserännanust Argentina maletajate liider, kohalik maleelu, kaasa arvatud Mar del Plata turniirid, hakkavadki üha enam tema ümber keerlema. See, et neil on nüüd oma maailmaklassi tasemega ja lisaks ka veel inimesena väga atraktiivne maleliider, Miguel Del Grande (Suur Miguel) aitab tugevalt kaasa male populaarsusele riigis. Kui USA maleveteran Eduard Lasker [10] külastab 1940ndate aastate lõpupoole Argentinat, siis, nagu ta kirjutab oma raamatus, on ta üllatusest peaaegu šokis. Buenos Airese kohvikud on maletajaid täis nii päeval, õhtul kui isegi öösel. Pealinnas on üle 60 maleklubi, neist mõned väga suured. Mar del Platas, suvituslinnas kuhu pealinlased sõidavad oma teenitud raha kasiinos maha mängima või muul viisil läbi lööma, korraldatud maleturniir on korraldatud ambitsioonikalt, linna väljapaistvaim hoone, kasiino, maletajate käsutuses - kaunid vaated merele, tugevad mängijad, palju publikut. Kõik see annab selgelt USA maleelule silmad ette. Läänepoolkera maletsenter on liikunud Argentinasse, on USA külaline sunnitud nentima.

1945. aastal saab don Miguel teada, et ta on kaotanud holokaustis kõik pereliikmed ja sugulased: naise, tütre, ema ja isa, kõik neli venda. Pääsenud pole keegi. Mõnes kirjatükist võib lugeda pärast sõda varemetes kodulinna külastanud mustas masenduses malemeistrist, kes avastab, et elus pole enam kedagi. Tõenäoliselt seda külaskäiku siiski ei toimunud. Najdorf viibib 1946. a küll Euroopas ja kaunis oma endise kodumaa lähistel, Tšehhimaal, kuid ilmselt mitte Poolas. Ühes intervjuus on ta väitnud, et talle polevat antud viisat. On aga avaldatud ka arvamust, et ta seda ei taotlenudki, asjade seis olevat juba enne teada olnud. Oli see nii või teisiti, elu tahtis elamist. Najdorf leidis endale Argentinas kaunis ruttu uue naise, perre sünnivad kolm tütart. Kui 1959. a külastab Argentinat noor malegeenius Bobby Fischer, siis peatub ta ka Najdorfi külalislahkes kodus, pressis levivad fotod, kus tulevane maailmameister, siis veel mitte nii inimpelglik kui hiljem, poseerib rõõmsalt Najdorfi teismeliste tütardega.

Najdorfi Lõuna-Ameerika turniiride tulemused olid küll head, kuid neil turniiridel tiirutas ikkagi suuresti üks ja sama seltskond. Malemaailma tunnustusele tõelise tippmängijana oli võimalik loota siiski vaid pärast oma tugevuse tõestamist mõnel turniiril, kus osalevad ka NSV Liidu, Kesk-Euroopa ja Põhja-Ameerika parimad. 1946. a siirdubki Najdorf sel eesmärgil Euroopa turneele. Tal on võimalik mängida turniiridel Prahas ja Gröningenis. Mõlemad olid mõeldud tugevakoosseisuliste võistlustena, FIDE on kuulutanud välja, et nende kaudu tahetakse selgitada osavõtjaid kavandatavale maailmameistri tiitlipretendentide turniirile [11] Prahas Treybali memoriaalil õnnestuski Najdorfil esimeseks tulla, ta võitis Trifunovici, Stoltzi, Gligorici ja Foltysi ees. Turniiri koosseis osutus siiski mõnevõrra nõrgemaks, kui esialgu eeldati. Gligoric, kes mõne aasta pärast tõusis maailma tippklassi, oli sel ajal veel praktiliselt tundmatu suurus. Teised Najdorfi konkurendid olid Prahas küll tuntud maletajad, kuid siiski mitte see päris eliit. Küll aga paistis eriliselt tugeva koosseisuga silma Hollandis Gröningenis toimunud Stauntoni mälestusturniir, kus osales ka rida NSV Liidu staarmängijaid. Esikohale pretendeerisid seal Botvinnik ja eksmaailmameister Euwe. Najdorf lasi endast ette ka Vassili Smõslovi ja jagas 4.-5. kohta tugeva ungarlase Szaboga. Omavahelises partiis turniiri viimases voorus õnnestus Najdorfil saada jagu Botvinnikust, see võit oleks äärepealt võtnud Botvinnikult turniirivõitja tiitli. Najdorf tekitas furuoori sellega, et juba enne mängu algust käis turniirisaalis ringi ja teatas kõigile, kes vastu juhtusid, et pange tähele, selle partii ma nüüd võidan.

1946. aastasse langes Najdorfil ka turniirivõit Barcelonas kanadalase Daniel Yanofsky [12] ees ja järjekordne võit Mar del Platas, seekord veenva eduga vana konkurendi Stahlbergi ees.

1947. a kevadel oli Najdorfil võimalik proovida Argentina pinnal kahel turniiril jõudu Max Euwega. Euwe ei olnud heas vormis ja jäi mõlemal korral esikolmikust välja. Esimesel turniiril Mar del Platas oli Najdorf Stahlbergi järel teine, seejärel Buenos Aireses tuli esimeseks.

 

MM-tsüklid

 

1947. a sügisel lepiti FIDE kongressil pärast küsimuse mitmekordset „solgutamist“ lõplikult kokku, et uus maailmameister selgitatakse tiitlipretendentide turniiril, kuhu otsustati lasta kuus osalejat. Najdorf jäi kuue hulgast napilt välja. Võidetud, aga hiljem „alamõõduliseks“ kuulutatud Praha turniiril ta ühtegi oma suurtest rivaalidest ei edestanud, kuna neist keegi seal kaasa ei mänginud. Gröningenis oli ta jäänud Smõslovist, keda võis lugeda tema põhikonkurendiks kuue hulka saamisel, aga napilt tahapoole. Siis aga tundus, et õnn pöördub. Nimelt teatas ameeriklane Fine turniirist loobumisest, tekkis vaba koht ja Najdorf oli oma tulemuste alusel ilmselt kõige tõsisem pretendent sellele. Gröningenis oli ta lasknud endast ette vaid kolm juba tiitlipretendentide turniirile pääsenud mängijat, samas suutnud jätta selja taha sellised tugevad mängijad, nagu Flohri ja Boleslavski. Lisaks prestiižipunktidena veel Euwe edestamine kahel hilisemal turniiril Argentinas. Najdorfi tiitlipretendentide turniiril osalemisvõimaluse šansse peeti kaunis kindlateks, ta fännid olid mures küll tema ettevalmistatuse pärast nii tugevaks võistluseks. Professionaalidena olid ta konkurendid, erandiks võib-olla vaid raamatupidajatööga elatist teeninud Reshevsky, saanud oma vormi otsustavaks võistluseks pikemalt „timmida“, Najdorf oli malet mänginud pigem nagu oma lõbuks, äritegevuse vahele. Optimistlik Najdorf rahustas oma pooldajaid, tal piisavat vaid mõnest kuust segamatult malele keskendumisest, et end tippturniiriks vajalikku konditsiooni viia. See jäi kõik aga vaid hüpoteesiks. Mingitel põhjustel kuuendat kohta tiitlipretendentide turniirile ei täidetudki, Haagis/Moskvas mängiti 1948. a kevadel vaid viiekesi: Botvinnik, Keres, Euwe, Reshevsky ja Smõslov. Miks, see polegi selge, on antud mõista, et Najdorfi tiitlipretendentide turniirile mittelaskmise taga oli Nõukogude Liidu surve. Tõenäoliselt tajuti Najdorfit raskeltprognoositava ohtliku konkurendina. Ta oli olnud pikka aega heas vormis ja Gröningenis oli ta võitnud Botvinnikut, riskimise asemel oli targem taoline konkurent välistada. Garri Kasparov väljendab end oma nn Eelkäijate raamatusarja Najdorfi puudutavas peatükis elegantselt: tiitlipretendentide turniirile mittesaamise põhjuseks oli NSVLiidu, loe Botvinniku, vastuseis.

Võimalik, et eelkirjeldatud pettumuse tõttu kujunevad järgmised paar aastat Najdorfil maleliselt eelmistega võrreldes kehvemaks. 1948. a kevadel s.t. samal ajal kui toimub Haag/Moskva suurvõistlus, mängib ta oma lemmikturniiril Mar del Platas, kus tulemus jääb tema jaoks ootamatult nõrgaks: 4.-5. koha jagamine. Võidab oma sõjajärgse perioodi ilmselt parima etteaste teinud Eliskases. Suvel 1948 mängib Najdorf kaasa juba järgmise MM tsükli tsoonidevahelisel turniiril Saltsjöbadenis. Teda peetakse turniiri üheks favoriidiks, tulemuseks aga vaid 6.-9. koht. Tiitlipretendentide turniirile edasisaamise jaoks on see kriitiline tsoon. Sellelt turniirilt edasisaajate arvu osas oli mitmeid segadusi ja muudatusi, vahepeal on reaalne nelja maletaja järelvõistlus ühe väljajääja selgitamiseks (vaata osad: Bondarevski ja Trifunovic). Lõpuks selgub, et Najdorf saab siiski edasi ilma täiendava võistluseta. Temast ettepoole tulevad Saltsjöbadenis neli NSV Liitu esindavat maletajat: Bronstein, Boleslavski, Kotov ja Lilienthal ning turniiril väga hästi mänginud ja teiseks tulnud ungarlane Szabo [13]. Aasta lõpupoole võidab Najdorf turniiri Veneetsias ungarlase Barcza ees, kus Haag-Moskva tiitlipretendentide turniiril saadud saunast veel mitte toibunud Max Euwe jääb neljandaks. Detsembris mängib ta kaasa New Yorgis, kus jääb selgelt maha malemängu oma tegevuses juba tagaplaanile jätnud Reuben Fine`ist. Ka sel turniiril jääb Euwe esikolmikust välja.

1949. aastal Najdorf rahvusvahelistel turniiridel ei osale, küll aga mängib tiitlipretendentide turniiriks ettevalmistamiseks mõned treeningmatšid. Võidab napilt Julio Bolbochani, viigistab Trifunovići ja Fine`iga. Kui neist tulemustest ta vormi kohta midagi välja lugeda on raske, siis järgmisel aastal võidetud Amsterdami turniir 1950, kus Najdorf edestas Reshevskyt, Stahlbergi ja Gligorici, andis märku, et eesseisval elu tähtsaimal turniiril võib temalt üht-teist oodata.

1950. a tiitlipretendentide turniiril Budapestis ongi Najdorf võitlustahteline ja võitlusvõimeline. Ta saab kaheringilisel turniiril kümne osavõtja hulgas 5. koha. Võitjate, esikohta jaganud Boleslavski ja Bronsteiniga on vahe küll märgatav, kuid Smõslovist jääb ta maha vaid punktiga ja turniiri lõpus mängutuju kaotanud Keresest vaid poole punktiga. Selja taha jäid Kotov, Stahlberg jt.

Kui lisada teda edestanud nelikule ka maailmameister Botvinniku, siis võis pärast Budapesti väita, et Najdorf oli tõestanud oma kuuluvuse maailma kuue või seitsme tugevama maletaja hulka. Miks mitte öelda kuue? Nimelt ei mänginud Budapestis kaasa Najdorfi kõrval teine Poola taustaga maailma paremikku kuuluv mängija, USA-d esindav Samuel Reshevsky. Kumba neist pidada Läänepoolkera tugevaimaks või ka Läänemaailma (mittekommunistliku maailma) tugevaimaks, muutus omaette põnevaks küsimuseks. Wartheimi memoriaalil New Yorgis 1951. a õnnestub Reshevskyl Najdorfi ülinapilt edestada. Najdorf jagab Euwega 2.-3. kohta, neljas on Fine, kellele see on viimane tõsine turniir tema karjääri jooksul üldse. Selguse saamiseks, kes on kõvem, pidasid Najdorf ja Reshevsky omavahel kaks matši. Neist esimene toimus 1952. a lausa kolmes linnas, esimene pool New Yorgis, edasi jätkus kahevõitlus Mexico Citys ja siis San Salvadoris. Matš kulges ülikummaliselt, New Yorgi perioodil ei saanud Najdorf üldse jalgu maha: kuus kaotust ja kaks viiki. Seejärel Mexico Citys läks kõik justkui vastupidi, Najdorf võidab partiisid jutti ja ei kaota ühtegi. Kolmandal, st San Salvadori etapil on ta aga uuesti kaunis jõuetu ja Reshevsky võidab kogu matši tulemusega 11:7 [14]. Kaks kanget olid samal aastal veel mitu korda vastastikku. Havanna turniiril jagasid nad omavahel esikohta, kolmas koht läks Gligoricile. Sügisesel maleolümpial Helsingis on Najdorf edukam, võites esimesel laual individuaalse esikoha, omavahelise partii Reshevskyle ta aga kaotab. Seejärel 1953. aasta ja uus matš Buenos Aireses president Peroni pilgu all. See matš lõpeb siiski Reshevsky napi võiduga 9,5:8,5. Vähemalt ametlikult oli sellega paika pandud, et nn Vaba Maailma esimaletaja nimi on Reshevsky. Kuivõrd Najdorf seda tunnistab või ei tunnista, on juba teine küsimus.

Mis puutus NSV Liidu tippmängijatesse, siis pidi Najdorf möönma, et ega neile siiski hästi vastu ei saa.  „Ega venelased ei ole maleliselt andekamad, neil on lihtsalt enam aega ja võimalust malega tegelda“, väitis ta vabanduseks. Tagantjärele võib taoline põhjendus tunduda ju kummaline, kui mängija kuulub juba maailmaeliiti nagu Najdorf, mis peaks teda siis veel takistama kogu oma energia malele pühendada, et püüda absoluutsesse tippu välja jõuda. Oli ju juba 19. sajandi lõpust – 20. algusest maailmas olemas professionaalsete maletajate seltskond, kes tuuritas ühelt rahvusvaheliselt turniirilt teisele ja vähesed erandid välja arvatud, oli maailmameistri väljaselgitamine selle grupi siseasi. Ka kahe maailmasõja vahel olid tippmaletajad peale Max Euwe kui erandi professionaalid. Paradoksaalsel kombel aga pärast Teist maailmasõda piirdus professionaalsete maletajate hulk vaid NSV Liidu ja teiste sotsialistlike maade mängijatega (nende tegelikku profistaatust muidugi salati), Lääneriikides aga professionaalseid maletajaid praktiliselt polnudki [15]. Ka tippmängijad teenisid elatise millegi muuga. Põhjuseks oli suuresti Lääneriikide suhteliselt hõredavõitu maleelu, rahvusvahelisi turniire mille auhindadest võis end elatada oli suhteliselt vähe ja idaplokis toimuvatel turniiridel Lääne maletajad praktiliselt mängida ei saanud. Olukord paranes mõnevõrra pärast poliitilist pingelõdvendust, kui suurematel rahvusvahelistel turniiridel hakkasid osalema nii Lääne- kui Idamaailma tippmängijad [16].

Jätkus Najdorfi juba enne sõda alanud osalemine maleolümpiatel, nüüd siis juba Argentina meeskonna esilauamängijana. Dubrovniku olümpial 1950, kus teatavasti NSV Liit ja tema sateliitriigid ei osalenud, jagas Najdorf esimesel laual esikohta Unzickeriga, kolmas oli Reshevsky. Helsingi olümpial 1952 võidab ta individuaalselt esilaua Stahlbergi, Szabo ja Reshevsky ees. Edestatute hulgas on ka NSV Liidu esimest lauda mänginud Keres, kel põhjanaabrite pealinnas mäng eriti ei klapi. Tegelikult võib Najdorfi esimesel laual parimaks lugeda ka Varna maleolümpial 1962, kuigi ametlikus statistikas teda lauavõitjate nimekirjast ei leia. Selleks on islandlane Olafsson, kes aga kogus oma punktid pärast alagrupimängude lõppu mitte A- vaid B-finaalis, kus vastasmängijate tase oli loomulikult oluliselt nõrgem. Nendest aga, kes mängisid turniiri teise poole A-finaalis, oli Najdorfi võiduprotsent (alagrupi pluss finaalgrupi mängud kokku) kõige suurem. Ta edestas esimesel laual Varnas nii Botvinnikut, Gligorici kui Fischerit, ainsa kaotuse olümpial sai ta Fischerilt.

Kokku mängis Najdorf maleolümpiatel kokku, kui arvestada ka nn Müncheni vaheolümpiat 1936. a, 15 korda, sellest 4 korda Poola ja 11 korda (aastatel 1950 – 1976) Argentina eest ning tema maleolümpiatel mängitud partiide koguarv on 242 mängu. See on rohkem, kui on suutnud maailmas ükski teine maletaja [17]. Poolale aitas ta võita kaks meeskondlikku hõbemedalit ja kaks pronksi, Argentinale kolm hõbemedalit ja ühe pronksi. Tema panus Argentina poolt võidetud medalisaagis ei seisne ainult tema enda poolt kogutud punktides, ta olevat olnud võrratu ka meeskonna liidri rollis, seda nii katkestusseisude analüüsimise korraldajana kui lihtsalt kaaslastesse võitlusvaimu sisendaja ja innustajana.

Najdorf oli persoon, keda teistega juba segamini ei aja. Nii turniiridel kui väljaspool mängusaali väga kontaktne ja „kärarikas“, tema käitumist võis pidada ka ekstravagantseks. Vooru ajal käis ta mööda saali ringi ja päris teiste mängijate käest, mida need ta seisust arvavad. Tihti võttis see küsimus vormi;  „No seisan ma ju hästi?“ Malelaua taga võis ta lubada endale trikke, näiteks teha ehmatanud näo ja haarata peast kinni, jättes mulje, et on just jämeda vea teinud ja viguri ette jätnud, seda olukorras, kus tegemist polnud mitte vea vaid vastasele pandud kavala lõksuga. Nii mõnigi kord viis taoline kavaldamine sihile. Mõningad ta impulsiivsed reaktsioonid partiis juhtunule olid sellised, mille peale vastane oleks võinud ka kergesti solvuda. Näiteks võitnud ilupartiis Mark Taimanovit, ei suutnud ta jätta kuulutamata: „Mine mängi oma klaverit [18], males pole sul (minu vastu) midagi teha!“. Samas oli ta aga sedavõrd võluv isiksus, et talle anti kõik andeks. Najdorfi peale polevat lihtsalt olnud võimalik vihane olla!

Suhtlemisfanaatiku ja edeva inimesena ei hoidunud Najdorf muidugi ka suhtlemisest poliitikataeva staaridega, seda riigijuhtide ja revolutsionäärideni välja. Vastastikku fännasid nad teineteist Che Guevaraga, oli ju viimane päritolult argentiinlane ja malesõber (nagu ka Fidel Castro). Oma sõnutsi olevat Najdorf malet mänginud ka Rooma paavstiga ja pea enamikega tuntud poliitikutest, riigijuhtidest, ka Churchilli ja Nikita Hruštšoviga. Vähemalt viimane väide on kindlasti bluff.

Najdorfi kohta on väidetud, et ta oli oma suure eeskuju Tartakoveri õpilane nii käitumises (teravmeelsus, seltskonna lemmikuks olemine) kui ka mängustiililt. Tegelikult oli Najdorfi omast kohast võluv impulsiivsus ja optimism vist siiski Tartakoveri paradokse pilduvast sardoonilisest teravmeelsusest kaunis erinev. Najdorfi maletajastiilil – terav, originaalne, hasartne – võib Tartakoveri omaga rohkem ühist olla. Ka tema avangurepertuaaris, näiteks vanaindia kaitse tüüpi skeemide kasutamisel, võib ju leida midagi ühist sajandialguse hüpermodernistide ideestikuga, aga omad piirid on ka sellel sarnasusel.

Avanguteoorias on Najdorfil peale vanaindia kaitse arendamise suuri teeneid ka sitsiilia kaitse Najdorfi variandi (1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 c:d4 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 a6) populaarseks muutumisel. Sealjuures oli Najdorf kõike muud kui kuude kaupa mingit varianti detailideni läbi töötav analüütik. Garri Kasparov, kelle avangurepertuaaris on sitsiilia kaitse nimetatud variandil oluline koht ja kes tunneb selle terava ning raskeltprognoositava mänguviisi probleeme väga põhjalikult, on öelnud, et ei saa siiamaani aru, kuidas Najdorf seda varianti minevikus ikkagi edukalt mängis. „Vanal pidi olema meeletult hea intuitsioon!“ on ta resümeerinud.

Budapesti MM tiitlipretendentide turniiri viies koht 1950. aastal andis Najdorfile automaatselt õiguse mängida kaasa ka järgmisel tiitlipretendentide turniiril, 1953. a sügisel Zürichis. Punkte saab ta Zürichis protsentuaalselt isegi minimaalselt enam kui Budapestis, koht on siiski natuke kehvem: ta jagab Jefim Gelleriga 15 osaleja hulgas 6.-7. kohta. Ettepoole tulevad turniirivõitja Smõslov, kes pääseb esimest korda Botvinnikuga tiitlimatši mängima ning Bronstein, Keres, Reshevsky ja Petrosjan. Et aga Najdorf polnud turniiril papist poiss, seda tunnistab asjaolu, et ta ei jäänud ühegagi endast ettepoole tulnud viiest mängijast miinusesse, Petrosjani vastu sai ta 1,5 punkti kahest, teistega jäi tulemuseks 1:1.

Edasi peab Najdorf MM sarjas jätkama juba tsoonidevahelise turniiri kaudu. Seal peavad seekord kaasa mängima ka kõik eelmise vooru tiitlipretendendid peale Smõslovi. 1955. a sügisel Göteborgis peetud turniir tal aga ei õnnestu, ta jääb 21 osavõtja hulgas jagama vaid 11.-13. kohta ja edasi tiitlipretendentide turniirile ei pääse. Tsoonidevahelise turniiri võidab Bronstein Kerese ja üllatusmehe, noore argentiinlase, juunioride maailmameistri Oscar Panno ees. Formaalselt on Argentina male saanud uue liidri, tegelikkuses, vähemalt publiku jaoks jääb selleks siiski veel pikka aega don Miguel.

 

Pikk hiliskarjäär

 

Pärast Göteborgi turniiri tundub Najdorfil kaduvat huvi MM sarja võistluste vastu [19], küll aga jätkab ta veel pikka aega aktiivselt osalemist rahvusvahelistel turniiridel. Eriti head on ta tulemused sealjuures Ladina-Ameerikas toimuvatel turniiridel, võib arvata, et seal aitab teda kui väga ladinaameerikalikuks kujunenud natuuri hea vastastikune klapp publikuga.

1955. a Mar del Platas on Najdorf päris heas hoos, aga peab endast siiski mööda laskma noore jugoslaavlase Ivkovi. Selja tahab jääb siiski rida tugevaid: Gligoric, Szabo, Pachman, Panno. 1956. a sügisel läheb Najdorf esimest korda „lõvikoopasse“, osalema ülitugeva koosseisuga Alehhini memoriaalturniiril Moskvas. Ta jääb turniiril punktide poolest soliidsesse plussi ja tuleb kuueteist osavõtja hulgas kuuendaks. Esikohta jagavad Botvinnik ja Smõslov, neile järgnevad Taimanov, Gligoric ja Bronstein. Najdorf on turniiritabelis eespool nii Paul Keresest kui kõigist väljaspoolt NSV Liitu osalejatest peale Gligorici: Stahlbergist, Unzickerist, Szabost jt.

1957. a laseb ta vaat et oma koduturniiriks kujunenud Mar del Platas endast ette vaid Kerese, aga edestab Kotovit, oma kodumaist konkurenti Pannot ja tugevat noort ameeriklast Lombardyt.

1959. a jagab Najdorf Mar del Platas esikohta tšehh Ludek Pachmaniga edestades Ivkovit ja noort Bobby Fischerit. 1961. a tuleb sealtsamast puhas esikoht eespool ameeriklast Robert Byrne`i, oma kaasmaalast Rossettot, Matanovici ja Filipit.

Hiilgetulemuse teeb Najdorf 1962. a Capablanca mälestusturniiril Havannas. Kuna Kuubal on võimule tulnud Fidel Castro valitsus, siis on NSV Liit hakanud Capablanca mälesturniiridele saatma suuremal hulgal ka oma maa tippmängijaid. Vähemalt seekord võitjaau NSV Liitu ei lähe. Najdorf võidab turniiri edestades Polugajevskit, Spasskit, Smõslovi ja Gligorici. Samasse aastasse kuulub ka Najdorfi väga hea mäng Varna maleolümpial.

1963. a kutsutakse kaheksa maailma tippmängijat Piatigorskyte karikaturniirile Los Angeleses [20]. Kaheringilisel turniiril jagavad esikohta Keres ja värske maailmameister Petrosjan. Kolmandat kohta jagasid aga Najdorf ja islandlane Olafsson. Mõlema hea tulemus on malemaailma jaoks üllatus. Seljataha jäävad Najdorfi vana konkurent Reshevsky, Gligoric jt.

1965. a tuleb silmapaistev võit Mar del Platas, järgnevad NSV Liidu mängijad Stein ja Averbach, Läände hüpanud ungarlane Paul Benkö, argentiinlased Bolbochan ja Panno, treener ja õpilane.

1966. a saab Najdorf veel korra osaleda Piatigorskyte karikaturniiri tippseltskonnas Santa Monicas. Seekord peab ta piirduma siiski kaheksanda kohaga kümne osavõtja hulgas, lohutuseks jääb võit omavahelises partiis Bobby Fischeri üle. Turniiri võidab Spasski Fischeri ees.

1967. a tähistatakse Moskvas tippkoosseisuga turniiriga 50 aasta möödumist bolševike võimuletulekust Venemaal, Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist. Võidab Leonid Stein. Najdorf saab 50% punktidest ja jääb jagama 18 osavõtja hulgas üheksandat kohta. Oli see nõrk tulemus? Kindlasti mitte, kui vaatame kellega Najdorf seda kohta jagas: Keres, Petrosjan, Geller.

1969. a jagab Najdorf MM valikvõistluste Lõuna-Ameerika tsooniturniiril 1.-2. kohta, edestades ka kontinendi uut tähte, brasiillast Meckingit. Tsoonidevahelisel turniiril osalemast, edasi sai antud tsooniturniirilt kolm maletajat, ta aga loobus.

1970. a suvel mängis just 60-aastaseks saanud Najdorf kaasa tugeval Buenos Airese turniiril, mille võitis võimsas vormis olev Bobby Fischer. Najdorf jagas seal vana konkurendi Reshevskyga 4.-6. kohta, temast ettepoole tulid veel Tukmakov ja Panno. Sama aasta kõige enam tähelepanu äratanud tulemus seostub tal sellise maleajaloos ajalooliseks sündmuseks kujunenud võistlusega, nagu Belgradis peetud matš NSV Liit maailmakoondise vastu. Najdorf pandi mängima maailmakoondise üheksandat lauda. Oli kommentaatoreid, kes pidasid seda puht austusžestiks veterani vastu. Tegelikult oli Najdorf üks väheseid, kes maailmakoondise liikmena tugevatele NSV Liidu maletajatele alla ei jäänud, tema minimatš Mihhail Taliga lõppes tulemusega 2:2.

Häid tulemusi laekus Najdorfilt ka veelgi soliidsemas eas. Näiteks 1979. a Buenos Airese rahvusvahelisel turniiril, mille võitis hiigelvormis olnud Bent Larsen, jagas Najdorf inglase Miles`i, Anderssoni (kõik Najdorfist üle 40 aasta nooremad) ja Spasskiga 2.-5. kohta, edestades teiste tugevate maletajate hulgas ka eksmaailmameister Petrosjani. Järgmise aasta Buenos Airese turniir oli veelgi tugevam. Võitis jällegi Larsen. 70-aastane veteran Najdorf jääb küll seekord jagama 5.-6. kohta, kuid edestab teiste hulgas ka rahvusvahelisel areenil esimesi tõsisemaid samme tegevat tulevast maailmameistrit Anatoli Karpovit.

Najdorf jätkab mängimist ka veel 1980ndatel aastatel, aga vanus võtab oma ja väga silmapaistvaid tulemusi enam ei tule. Ajakirjanike jaoks on ta aga jätkuvalt tõeline „rosin“. Nüüd kirjutatakse temast rohkem küll mitte kui turniirimängijast, aga kui maleelu sponsorist [21] ja jätkuvalt ka seltskonnaelu kesksest kujust. Kui maletajatel ja kiibitsejatel näiteks ööklubisse minek arutlusel, siis olnud kaheksakümne kanti vanahärra esimeste initsiaatorite hulgas. Ja loomulikult mitte igasugusesse ööklubisse vaid ikka sinna, kus kõige ägedamad tüdrukud!

Paul Keresega on Najdorf mänginud kokku 15 võistluspartiid, neist võitis kumbki 2 partiid, 11 jäid viiki.

Najdorf ja Keres osalesid alates 1935. aastast koos mitmetel maleolümpiatel, kuna aga Najdorf ei mänginud Poola esimesel laual, siis nad omavahel ei kohtunud. Nende ainsaks võistluspartiiks II maailmasõja eelsel perioodil jäi kohtumine Margate turniiril Inglismaal 1939 ja selle võitis Keres. Teist korda istusid nad teineteise vastu malelaua taha samal aastal Buenos Aireses vahetult pärast maleolümpia lõppu toimunud individuaalturniiril oktoobris 1939, siis aga käis Euroopas juba sõda. Seekord käsitles Keres partiid hooletult, avas ettevaatamatult oma seisu ja kaotas küllalt kiiresti. Najdorfil võimaldas see tõusta turniiril koos Keresega esikohta jagama. Järgmised kaks partiid toimusid juba MM tiitlipretendentide turniiri raames Budapestis 1950 ja lõppesid viigiga. 1952. a kohtuti Helsinki maleolümpial, kus Najdorf mängis Argentina ja Keres NSV Liidu esimest lauda, tulemuseks viik.

Zürichis MM tiitlipretendentide turniiril oli Najdorfi ja Kerese mängude tulemuseks samuti kaks viiki. Keres tunnistas, et neist partiidest esimeses oli ta kaotuse äärel. Najdorf andnud võidu ära vaid viimase ebatäpse käiguga enne kui partii läks katkestamisele.

Göteborgi tsoonidevahelisel turniiril 1955 oli võitjaks Keres ja seda väga ilusas kahingupartiis.

Järgmised mängud kahe vastase vahel ei toimunud enam MM võistluste sarjas vaid erinevatel rahvusvahelistel turniiridel. Viimasest kuuest partiist lõppesid viis (Moskva 1956, Mar del Plata 1957, Bled 1961, Buenos Aires 1964 ja Moskva 1967) viigiga, Piatigorskyte korraldatud superturniiril Los Angeleses 1963, kus Keres mängis väga hästi ja jagas koos Petrosjaniga esikohta, pidi ta aga omavahelises partiis tunnistama Najdorfi paremust.

Kõikide partiide kokkuvõttes viigiline tulemus näitab, et Najdorf polnud Keresele kerge vastane. Üllatab see, et kuigi mõlemad olid ründava stiiliga mängijad, oli nendevaheliste resultatiivsete partiide osakaal kaunis madal. Partiidest, kus Najdorfil olid valged malendid lõppes suur osa juba küllalt ruttu viigilise resultaadiga, kui Keresel olid valged malendid surus ta tavaliselt vastast küllalt pikalt, kuid reeglina oli lõpptulemus ikkagi viik, mis peaks andma tunnistust, et ka Najdorfi mängu tehniline pool pidi olema tugev. Keres ei saanud talt võidupunkti kätte ka üheski neljas tiitlipretendentide turniiri partiis.

Mõlemad oma võidupartiid Najdorfi üle paigutas Keres oma parimaid mänge sisaldavasse „Valitud partiide“ kogumikku.

 

Paremad tulemused.

 

 

Partiisid:

 

Steiner – Najdorf, Varssavi 1937

Raud – Najdorf, Buenos Aires (ol) 1939

Schmidt – Najdorf, Stockholm (ol) 1937

Najdorf – Botvinnik, Groningen 1946

Lilienthal – Najdorf, Budapest 1950

Taimanov – Najdorf, Zürich 1953

Najdorf – Stahlberg, Zürich 1953

Najdorf – Pachman, Amsterdam (ol) 1954

Keres – Najdorf, Göteborg 1955

Najdorf – Keres, Los Angeles 1963 (Piatigorsky Cup)

 

[1] Või mõnel lähedasel kuupäeval. Nii nagu mitmel muu maletaja on ka Najdorfi puhul sünniaja osas liikvel eri versioone. Originaaldokumendid sünni registreerimise kohta hävisid Esimese maailmasõja käigus.

[2] Pruut oli intelligentsest perekonnast ja kuna kooli poolelijätmine Mendeli poolt pruudi vanematele üldsegi ei meeldinud, oleksid pulmad peaaegu ära jäänud.

[3] Sündinud 1880. aastal. Tuli 1928. a Haagis nn maailma amatööride meistrivõistlustel Max Euwe järel teiseks. Arreteeriti 1940. a sakslaste poolt ja mõrvati.

[4] Mõned allikad siiski väidavad, et matš jäi viiki, „Najdorfiaanale“ muide täiesti tüüpiline seik. Matš toimus Torunis, kus Najdorf läbis kohustuslikku sõjaväeteenistust. Mis annab märku, et Poola riik võttis lähenevat Varssavi olümpiat tõsiselt ja ka sõjaväeülemused ei olnud selles olukorras väiklased, lastes soldatil teenistuse ajal malet mängida.

[5] Najdorf on oma hilisemates intervjuudes korduvalt meenutanud ajaloo grimassina tunduvat seika, et Müncheni olümpial pani talle autasustamisel medali kaela ei keegi muu kui hilisem Varssavi kindralkuberner Hans Frank, kõige suurem maleentusiast natsliku Saksamaa võimuladvikus, kes sõjaaegsete poolakate ja juutide massimõrvade eest Nürnbergi tribunalis süüdi mõisteti ja üles poodi.

[6] Neid oli Argentinasse jäänud paarikümne ringis, tõsi, mõned otsisid varsti uut elukohta mujal, mõned osalesid turniiridel harva. Tugevamatest mängisid regulaarsemalt Argentina turniiridel Stahlberg, Najdorf, olümpial Saksamaad esindanud Eliskases (viibis vahepeal küll Brasiilias) ja Paul Michel, Moshe Czerniak (Palestiina), Markas Luckis (Leedu) ja Jiri Pelikan (olümpial oli ta võistkonna nimetuseks Böömi-Määri Protektoraat, mis tähistas sakslaste kanna all olnud osa kärbitud Tšehhoslovakkiast). Meie Ilmar Raud sai kaasa mängida vaid kahel turniiril (Buenos Aires 1940 ja Mar del Plata 1941. a kevadel), 1941. a. suvel ta suri. Meeste turniiridel lõi kaasa ka maailma naismaletaja nr. 2, sakslanna Sonja Graf. Kui siia lisada ka argentiinlaste endi tugevamad nagu Guimard, Pilnik (tema oli küll varasem immigrant Saksamaalt), vennad Bolbochanid, Rossetto jt, siis andis see kokku juba päris arvestatava seltskonna. Najdorf pidi, kui ta soovis turniiridel esikohtadele pretendeerida, end nende vastu parajalt pingutama, seda põhjustas tugev konkurents ka peaaegu alati kaasa mängiva Stahlbergiga.

[7] Välismaalasi võeti tihti väljaspool arvestust kaasa mängima ka Argentina meistrivõistlustel. Najdorf seda võimalust enne kodakondsuse saamist küll ei kasutanud.

[8] Linn Buenos Airese lähedal, Buenos Airese provintsi pealinn, ei ole sama, mis Mar del Plata.

[9] Ka males oli Najdorf Guimardi jaoks vaieldamatu autoriteet. Ka viimane sai varsti suurmeistriks, Najdorfiga mängides aga tundnud ta end oma karjääri lõpuni kui lihtmeister suurmeistri vastu.

[10] Omaaegse maailmameistri Emanuel Laskeri kauge sugulane, insenerist amatöörmaletaja, kelle saavutustenimekirjas on muide nii Berliini, Londoni kui New Yorgi meistri tiitel. Pariisis elas ta liiga vähe, et ka selle linna meistritiitlit oma trofeedekogusse lisada, küll aga võitis ta sõprusmatšis Prantsusmaa meistrit.

[11] Aleksandr Alehhin oli 1946. a kevadel surnud. Kuidas vabaksjäänud maailmameistri trooni täita, selle ümber oli palju segadust ja edasi-tagasi arupidamisi. Kõige populaarsem oli siiski idee, et tuleb korraldada maailma tippmaletajate mitmeringiline turniir, midagi omaaegse AVRO turniiri taolist, mille võitja siis saabki uueks maailmameistriks. Keda sellele tiitlipretendentide turniirile mängima lasta, oli muidugi omaette küsimus.

[12] Pärit Ida-Poolast, debüteeris rahvusvahelisel areenil 14-aastase poisina Kanada koondises 1939. a maleolümpial Buenos Aireses. Hiljem õppis juristiks ja malega tegeles vaid hobi korras. Lausa imetlusväärne, kui palju andekaid poola-juudi päritoluga noormehi rikastas nendel aastakümnetel maailma maleelu ja kui erinevate riigilippude all nad seda tegid.

[13] Smõslov ja Keres Budapesti saamiseks tsoonidevahelisel turniiril kaasa mängima ei pidanud.

[14] Mis matšil tegelikult toimus, sellest on üliraske aru saada. Najdorf on vanemas eas kommenteerinud, et tal olevat võistluse teise etapi ajal tekkinud suhe ühe daamiga ja see olevat teda sedavõrd inspireerinud, et Reshevskyst polevat enam vastast olnud. Matši viimasele etapile San Salvadoris polevat aga uus kallim kaasa tulnud ja see ka Reshevsky päästnud. Afäär daamiga võis Najdorfil kui tuntud seelikukütil muidugi tekkida, aga vaevalt sellega saab põhjendada ta ülinõrka mängu New Yorgi etapil, samuti ka Reshevsky mängu kõikuvust.

[15] Erandiks võib lugeda vast ainult Stahlbergi.

[16] Eriti tänu Jugoslaavias ja Hispaanias korraldatud turniiridele tekkis tippmaletajatel aastaringne mängimis- ja teenimisvõimalus. Tippturniire lisandus ka mujal, näiteks Capablanca memoriaal Havannas. 60ndatel aastatel polnud vähemalt Lääne parimatel nagu Larsen ja Fischer enam male baasil elatise teenimisega muret. Ka Argentinas Mar del Platas ja Buenos Aireses jätkuvad turniirid, kus nüüd osales idaploki mängijaidki, säilitasid oma tähtsa koha rahvusvahelises malekalendris.

[17] Najdorfiga võrdselt maleolümpiaid on kirjas ka Gligoricil ja kui FIDE poolt mittetunnustatud Müncheni olümpiat mitte arvestada, siis maleolümpiatel mängitud partiide arvu osas ületab ta sel juhul Najdorfi rekordit ühe partii võrra.

[18] Viide sellele, et Taimanov oli tõesti mitte ainult malemängija vaid ka professionaalne pianist.

[19] 1957. a MM tsooniturniirilt, mille võitis Panno, Najdorf edasi tsoonidevahelisele turniirile ei pääsenud. Ühe korra ta siiski veel saavutas edasipääsuõiguse tsoonidevahelisele turniirile, juba 60ndale eluaastale lähenedes jagas 1969. a MM Lõuna-Ameerika tsooniturniiril Pannoga 1.-2. kohta, aga loobus tsoonidevahelisel turniiril osalemast.

[20] Turniiri korraldab koos oma tšellovirtuoosist abikaasa Gregor Piatigorskyga (20ndatel aastatel NSV Liidust pagenud Suures Teatris töötanud muusik) naismaletaja ja skulptor Jaqueline Piatigorsky. Kuna proua pärines Rotchildide pankuriteperest, siis polnud raha selle ettevõtmise elluviimisel probleemiks.

[21] Najdorf olevat toetanud rahaliselt nii Argentina koondise osalemist maleolümpiatel kui turniire, sealhulgas muidugi oma lemmikturniiri, Mar del Plata turniiri läbiviimist. Kui suurte annetustega tegu oli, selle kohta arvamused lahknevad.